Askur Alas: „Keskvalijad“ tagasi kiviaega
Kui me oma riiki peamistes küsimustes usaldame, ei tohiks me kahtlustada, et valitsus on korraldanud vandenõu e-häälte kaaperdamiseks. Selline mulje võib aga Keskerakonnaga seotud MTÜ Ausad Valimised korraldatud kampaaniast kergesti tekkida. Kuskil on justkui „nemad“, võib-olla templirüütlid, mustpead või muidu kahtlased isikud, kes üritavad e-hääli kustutada. Seetõttu on e-hääletamine saatanast, oht Eesti iseseisvusele! Huvitaval kombel kasutatakse kampaanias natsi-Saksamaa propagandas populaarset musta ja punase värvi kombinatsiooni. Ka retoorika on sarnane.
Vandenõu õnnestumiseks on „nemad“ ilmselt ära ostnud kõik Eesti IT-valdkonna helgemad pead, sest sealtpoolt pole küll kosta olnud, et e-hääletamisega midagi valesti oleks. Peamise eksperdina on Keskerakond esile tõstnud üht ajalootudengit, kes Pealtnägijas endale kuulsust noolis. Ta näitas vaid, et juhul, kui keegi ta enda arvuti taha laseks, võiks ta sinna paigaldada valimisrakendust moonutava programmijupi. See ei ole tõsiseltvõetav.
Teiseks on Keskerakond toonud Eestisse kõnelema e-valimiste suhtes kriitilisi, Eesti arenguid vähe tundvaid spetsialiste välismaalt, aga mitte ühtki pooldajat. See on ühekülgne.
Seega on tegemist süstemaatilise propagandaga. Seni oleme näinud, et sedalaadi ajuloputust usuvad ainult tulihingelised Keskerakonna valijad. Umbes nagu oli neid, kes Kapo salvestistele vaatamata uskusid, et Keskerakonna juhid ei küsinud Moskvast raha (kuigi kolmandik lubati sulas).
E-hääletuse diskrediteerimisega ajab Keskerakond arvuti juurest eemale ainult Keskerakonna enda valijaid. Võiks öelda, et Keskerakond on e-valimised juba ette kaotanud. Sest isegi, kui eksisteeriks koalitsioonierakondade vandenõu Keskerakonna e-häälte kaaperdamiseks, siis mitte-Keskerakonna valija ju seetõttu e-valimata ei jätaks. Kuna vandenõud pole, jäävad keskparteil osad hääled saamata.
See ei tähenda, et e-hääletamine oleks probleemivaba, kuid ühe partei valijaskonna struktuurist tulenev kehv häältesaak e-hääletamisel ei tähenda, et see tuleks keelata.
Kõige enam on e-hääletamise usaldusväärsusega seoses ette heidetud tagasiside puudumist – valija ei saa täit kindlust, kelle poolt ta hääletas ja kas ta hääl ka kohale jõudis. Mullu lükkas koalitsioon ilma veenva põhjenduseta selle probleemi lahendamise 2015. aastasse. Õnneks otsustas valimiskomisjon hiljuti, et sügisesteks valimisteks luuakse siiski Androidi operatsioonisüsteemi kasutavate nutitelefonide jaoks (neid on enamik) tagasisiderakendus. Hääletad arvutis, hääle kohale jõudmist saad kontrollida ka telefonis.
Tegelikult tuleks lahendada ka valimiste ühetaolisuse nõude juriidiline täitmine. Ametlikul valimispäeval on valimisreklaam keelatud, e-hääletuse ajal aga mitte. E-hääletus on justkui võrdsustatud eelvalimistega, mitte aga „päris“ valimistega. Kuid seadusi tulebki muuta, kui nad ajale jalgu jäävad.
Eesti on e-hääletamise pioneer ega saa seetõttu teiste kogemustele kuigi palju tugineda. Kui leitakse viga, tuleb see parandada, mitte viriseda, et mujal (veel) nii ei tehta. Ning jutt, et „iga inimene peab ikka nii palju aega leidma, et end valimiskasti juurde vedada“ pärineb eelmisest sajandist.
