Tänaseks on inimesed kätte saanud esimesed avatud elektrituru arved ja Statistikaameti andmetel oli elekter jaanuaris kodudesse jõudnult 23,6% kallim kui detsembris. Hinnatõusu täpne summa on küll kõigil erinev, aga rõõmustamiseks pole põhjust kellelgi. Seda enam, et elektri hinnatõus tõstab pea kõigi kaupade ja teenuste hindu.
Elektrihinna kallinemine mõjub eriti raskelt inimestele, kes kasutavad oma kodu soojendamiseks elektriradiaatoreid, õhksoojuspumpa või mõnda muud elektrienergia põhist küttelahendust. Samas on hinnatõus tõsine mure kogu rahva jaoks, sest viimastel aastatel on lisaks elektrihinnale märkimisväärselt tõusnud nii soojusenergia- kui ka toiduhinnad. Palgatõus ja pensionide kasv on aga jäänud selgelt tagasihoidlikumaks.
Keskmise palga statistilisest kasvust rääkides ei tohi ära unustada, et reaalne palgatõus ei ole jõudnud kaugeltki kõigini ning töötuse määr püsib jätkuvalt väga kõrgel, olles 2012. aastal keskmiselt 10,2%. Elektritarbimise eest tuleb aga maksta kõigil ja järjekordne hinnatõus lööb kõige valusamalt madalapalgalisi, pensionäre ja töötuid, kelle sissetulekutest moodustavad eluasemekulud märksa suurema osa kui kõrgemapalgalistel.
Valitsevate erakondade kalk retoorika, et eluks vajaliku elektrienergia teenuse eest ongi õige maksta selle börsihinda, on Eesti inimeste suhtes üleolev ja ebaõiglane. Ma olen nõus, et meist oluliselt jõukamate Põhjamaade jaoks pole elektrihind täna tõsine mure. Eesti rahvale hinnatõusu „õiglase turuhinnana“ serveerides ei tohi aga unustada, et meie inimeste palgad on Euroopa Liidus jätkuvalt ühed madalamad. „Keskmine soomlane“ teenib „keskmisest eestlasest“ üle kolme korra rohkem. Meie teenused ja kaubad ei ole aga põhjanaabrite omadest kolm korda odavamad, kohati hoopis kallimad.
Ühtlasi tuletan meelde, et riigi ja riigijuhtide üks olulisemaid kohustusi on tagada oma rahva heaolu ning parim võimalik elukvaliteet. Elekter ei ole luksuskaup, vaid igapäevases elus hädavajalik teenus nii linna- kui maapiirkondade elanikele. Seetõttu on igati õigustatud ootus, et riiki juhtiv valitsuskoalitsioon meie rahvale antud küsimuses abikäe ulataks.
Riigikogu opositsioonijõud on välja pakkunud mitmeid konkreetseid lahendusi elektrihinna tõusu leevendamiseks tarbijatele. Näiteks elektriaktsiisi langetamine, mida taotlesime nii 2012. aastal kui ka käesoleva aasta veebruaris Riigikogu saalis lugemisel oleva eelnõuga. Paraku hääletab valitsuskoalitsioon aga nüri järjepidevusega kõik meie algatused maha.
Kui valitsuskoalitsioon isegi ei ürita täita IRL-i valimislubadust „kodukulud kontrolli alla võtta“, tuleb ausalt tunnistada, et tegemist oli tühja loosungiga ning anda võimalus teistele. Viimaste arvamusuuringute andmetel toetab Eesti rahva enamus opositsioonierakondasid ja sellest tulenevalt on valitsejatel moraalne kohustus meie ettepanekutega arvestada.
