Hannes Hanso: Põhja-Korea tahab ähvardustega kaubelda abi ja teisi järeleandmisi
Põhja-Korea on Lõuna-Korea ähvardamise ja sõjalise jõu kasutamise retoorikat viljelenud paljude aastate jooksul - selles ei ole midagi uut, kuid samas ei tohiks Korea poolsaarel toimuv eurooplasi ka mingil viisil ükskõikseks jätta, tõdes rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur Hannes Hanso.
"See on kindla regulaarsusega toimunud kõigi USA ja Lõuna-Korea sõjaliste ühisõppuste ajal, nagu ka praegu," ütles Hanso Delfile. "Riigi eesmärk on olnud pingete kruvimine ja seejärel teatud järeleandmiste tegemine, mille käigus loodetakse rahvusvaheliselt kogukonnalt välja kaubelda abi ja teisi järeleandmisi."
Hanso sõnul on selline taktika olnud aeg-ajalt ka edukas, ehkki Põhja-Korea on reeglina oma lubaduste täitmisest hiljem loobunud.
Praegune olukord on tema sõnul varasematest siiski mõnevõrra erinev. "Esiteks toimub käesolev pingete viimase vindini viimine riigi noore juhi Kim Jong-Uni juhtimisel," märkis Hanso. "Pole veel teada, kas tema oskused ja tunnetus õigel ajal retoorikat muuta ning kokkuleppeid sõlmima hakata on samad, mis tema vanaisal Kim Il-Sungil ja isal Kim Jong-Ilil."
Hanso sõnul on eksimise ruumi üsna vähe ning reaalne sõjaseisukord võib tekkida mitte tahtlikult, vaid ka inimliku vea tõttu.
Teiseks tõi ta välja, et Põhja-Korea on esmakordselt lubanud rünnata USA mandriosa, mitte ainult USA Lõuna-Koreas, Jaapanis ning Guamil asuvaid sõjaväebaase.
Kuna riik on hiljuti läbi viinud kaks tuumakatsetust ning eduka kaugmaaraketikatsetuse, siis ei saa selliseid ähvardusi kergelt võtta, lisas Hanso.
Ta meenutas, et hiljutises intervjuus teatas USA president Barack Obama, et hoolimata sellest, et peab ebatõenäoliseks Põhja-Korea võimekust mandri USA-d rünnata, ei saa riik endale lubada vähimatki eksimisvõimalust.
Põhja-Koreal pole sõpru
"Põhja-Korea on end praeguseks hetkeks ülejäänud maailmast sisuliselt isoleerinud - ühtegi olulist sõpra enam ei ole," selgitas Hanso. "Iraani ning Süüriaga sõbrustamine pigem võimendab riigi positsiooni paariariigina kui vähendab seda. Hiina, mis oli Põhja-Korea ajalooline liitlane, on diplomaatilisel tasandil riigile üsna selgelt selja pööranud, toetades Pyongyangi vastaseid ulatuslikke sanktsioone ÜRO-s ja mujal."
Hanso hinnangul ei suudaks Põhja-Korea reaalses sõjaolukorras just Hiina toetuse kaotuse tõttu kuigi kaua vastu pidada, kuna sõjatehnika on vananenud ning kütuse- ja toiduvarusid ei oleks riigil võimalik täiendada.
Toimuvas võib siiski peituda ka teatud loogika
"Noorelt diktaatorilt Kim Jong-Unilt on tulnud sõjakirvega vehkimise kõrval ka lootustandvaid signaale," täheldas Hanso. "Esimest korda ajaloos nimetas mees ühes oma hiljutises kõnes majanduse reformimise vajadust ja tunnistas elanikkonna rasket elu-olu."
Teada on, et Põhja-Koreas on tekkinud nn hall majandus, kus riigiasutuste ja sõjaväe egiidi all tehakse äri, spekuleeritakse valuutaga ja teenitakse raha, mingis ulatuses on põllupidajatel lubatud turgudel oma toodangu müümine, mobiiltelefonid on laialt levinud jne.
"Näib, et riigis on inimesi, kes mõistavad, et režiimi jätkumine praeguses süsteemis pole jätkusuutlik," ütles Hanso. Seda mõttekäiku kinnitab tema sõnul ilmekalt asjaolu, et vaatamata kõikide telefoni otseliinide kinnipanemisele Lõuna-Koreaga (va lennuliiklust puudutav hotline), on siiski jätkuvalt avatud Põhja-Korea lõunapiiril asuv erimajandustsoon Kaesongis, kus igapäevaselt käivad tööl sajad Lõuna-Korea ettevõtjad ja tehniline personal ning mis on riigi jaoks ülioluline välisvaluuta allikas.
Seetõttu pole Hanso hinnangul võimatu, et käesolevad pinged on sundkäik, mille noorem Kimide dünastia esindaja on teinud konservatiivsete ja reformidevastaste kindralite rahustamiseks ja oma füüsilise eksistentsi tagamiseks.
Korea poolsaarelt pärinevad pinged on tänaseks hakanud reaalselt mõju avaldama ka Euroopa julgeolekule. USA kaitseminister Chuck Hagel teatas, et USA on otsustanud esialgselt Kesk - Euroopasse planeeritud raketikaitsesüsteemi üles panna Alaskale ja mandri USA läänerannikule.
Põhjuseks justnimelt Põhja-Koreast pärinev oht. Eeltoodu tähendab, et Korea poolsaarel toimuv ei tohiks ka eurooplasi mingil viisil ükskõikseks jätta. Euroopa peab mõistama, et USA tähelepanu ning julgeolekufookus nihkub üha tugevamalt Aasia regiooni ja meie siin Euroopas peame oma julgeoleku eest ise maksma hakkama.
