Asfaldiaugud ei sünni päris iseenesest. Nende tekkeks on soodsaim vee, öise külmetamise ja vee liigutamise parajas vahekorras koos toimimine. Päikseliste kevadilmadega sulab tänavate äärne lumi ja valgub poriveena asfaldile. Öösel külmub see teepragudes, pressides neid laiemaks. Kui külmumine toimub väikese augukese servas, on pragude laiendamine eriti edukas. Kui päeval loksutatakse ülesõitvate autode poolt vett, kannab see minema lahtimurenenud asfalditükikesed. Kui kevadilmad on nullilähedaste päikseliste päevadega, nagu tänavu, tagab murenemise kordumine eriti võimsa asfaldi lagunemise.

Asfaldi lagunemise vältimiseks on vajalik kevadtalvine lume äravedu tänavate äärest. Kui lume äraveoga saab vähendada märja asfaldi aega kevadel poole võrra, on asfaldiaukegi poole vähem. See varasematel aastatel ikka teostatud töö on tänavu vähemalt Tallinnas tegemata ununenud. Talve vastu läinud niigi õhukeseks kulunud asfaldikiht saab sel kevadel eriti tugevalt purustatud äravedamata jäätud lume sulamisveest.

Löökaugud lõhuvad autosid ja busse. Lumesulamisvee soolane pori määrib autosid ja soodustab nende roostetamist. Kuid autode taga üleskeerutatav poripilv kannab tänavasoola udu ka tänavaäärsetele puudele-põõsastele. Nii koguneb okstele-okastele soolase pori koorik. Kui vihmad seda maha ei pese, põletab päikseliste ilmadega see pungad, okkad ja oksad surnuks.

Tänavu on „loota” tugevat soolakahjustust puudel – ilmselt näiteks Tallinnas Pärnu maantee ääres löövad kuu aja pärast männid üle mitme aasta tugevalt punetama. Lehtpuudest on õrnemad peenemate okstega liigid. Aga tugev soolapori pilv tapab lõpuks ka saare ja hobukastani pungad ja võrsed. Soolapori pihustub haljastust ohustaval hulgal õhku alates liikumiskiirusest 40 km tunnis ja liiklustihedusest 2000 autot päevas. Suurematel Tallinna tänavatel on liiklustihedus ligi 10 korda suurem, nii võib soolaudu näiteks Kadriorus tugevalt kahjustada ka teest poolesaja meetri kaugusel olevaid põõsaid-puid.

Tänavate ääres kasvavaid ilupuid ja põõsaid saab kaitsta neid tänavapoolsest küljest kinni kattes. Mingil juhul ei tohi kilega katta mõlemalt poolt – nii tekkivas kasvuhoones algab taimede kasv enneaegu ja nad hukkuvad hoopis varakevadiste öiste külmadega. Kattekanga kasutamisel ülekuumenemise oht jääb ära, aga vajadust teest kaugemast küljest katta pole niikuinii.

Tänavapuude puhul on tänavu tekitatud veel üks väga suur oht – paljudes kohtades, näiteks Tallinnas Kaarli puiesteel või Tartus Taara puiesteel, on puude all mustamas soolalumi. Sulamise ajal pole see vesi taimedele ohtlikult soolane. Ohtlikuks muutub see aga kevadsuvise põuaga. Siis aurub mulda jäänud vesi, aga sool jääb alles. Nii muutub mullavesi taimede jaoks liiga soolaseks, juured lakkavad normaalselt toimimast ja taimel tekib kiiresti ränk veepuudus.

Lehtedesse jõudnud nõrk soolakas lumesulamisvesi aurub ka sealt ja selle tulemusena muutub ka puude sisekeskkond elamiseks liiga soolaseks. Esmalt toimub see juurtest kõige kaugemal – noorte lehtede servades. Eelmine aasta oli mulda sattunud soola mõju jaoks väga leebe – vihma oli nii aprillis, mais kui juunis korduvalt ja piisavalt suurel hulgal. Muld sai pestud puhtamaks ja taimedel ei tekkinud ka mingit veepuudust.

Kuid varasematel aastatel võis pruunistuvaid lehti Estonia puiestee pärnadel näha juba mai lõpus. Põuase kevade korral on seetõttu tänavahaljastuse säästmiseks vaja puid kasta. Eriti oluline on see äravedamata talvise lume järel, selleks tuleb tänavu valmis olla. Tänavate haljastus on väga oluline linna õhu puhtuse tagaja – see seob inimesele ohtlikke heitgaase ja tolmu, leevendab tuuletõmmet majade vahel, aga summutab ka tänavamüra.