SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel, Euroala rahandusministrid otsustasid, et Küprosele tahetakse eraldada 10 miljardit eurot, mida on rohkem kui Eesti selle aasta riigieelarve. Kas sellest summast piisab?
Seda on hetkel raske öelda. Mina püstitaksin küsimuse nii: kas, kuidas ja kui kiiresti suudetakse see lahvatanud potentsiaalselt tulekolle maha rahustada? Millisel moel seda tehakse? Kui palju jääb alles esialgsest plaanist, mis nädalavahetusel välja käidi ja mis turge esialgu ehmatas?

Mis turgude reaktsiooni esile kutsus?
Ehmatuse esimene põhjus on see, et kui seni pole kriisi niiöelda lahendades hoiustajate raha ohustatud, siis nüüd võib olla sündimas senist konteksti muutev pretsedent. Teiseks seati küsimärgi alla praegune hoiuste tagamise süsteem, kus iga Euroopa Liidu kodaniku pangaarvel olevad 100 000 eurot on kindlustatud. Kolmandaks tekkis turuosalistel mure - kas edaspidi peavad hoiustajad teistes Euroopa perifeerias asuvates problemaatilistes riikides iga kord muretsema, kui euroala rahandusministrid kohtuvad?

Kui Küpros poleks piiranud pankade tehinguid, kas siis oleks tekkinud hoiustajate seas tugev soov oma raha kontolt välja võtta ehk pangapaanika?
Kui Küpros abipaketti ei saa, siis on riik omadega käpuli.

Mida see endaga kaasa tooks? Palgad-pensionid jääksid maksmata?
See tähendaks kaootilist situatsiooni laiemalt. Öeldakse küll, et riik otseselt pankrotti minna ei saa, sest see termin on reserveeritud siiski ettevõtetele. Samas mul on erakordselt raske leida muud sõna, millega kirjeldada alternatiivset stsenaariumit abipaketi aktsepteerimisele.

Kas ka varem on ette tulnud, et mõni riik läheb eraisikute hoiuste kallale?
Noh, natuke „vallatumates“ režiimides on seda aeg-ajalt ikka ette tulnud...

Venemaa president Vladimir Putin on Küprosega seonduvale äärmiselt valuliselt reageerinud, öeldes, et hoiuste maksustamine on „ebaõiglane, ebaprofessionaalne, ja ohtlik“. Arvestades, et Küprosel on 30 miljardit eurot venelaste raha, võib tema muret mõista. Aga miks Vene raha just Küprosele on liikunud?
Need on ajaloolised põhjused. See on toimunud juba 90ndate keskpaigast. Näiteks 90ndate lõpus kasutati Küprose juriidilisi isikuid selleks, et hiilida kõrvale mõningatest vene seadustest, mis tundusid natuke rohkem raha omavatele inimestele veidi liiga ahistavad.

Ehk Küpros mängis väikese maksuparadiisi rolli?
Noh natukene hoiti maksudest kõrvale ja võib-olla oli aeg-ajalt ka veidi pesupulbri lõhna tunda...

Rahandusminister Jürgen Ligi leidis, et kuna Küprose elanikud on riigi senisest edust kasu saanud, peavad nad praeguses olukorras ka midagi tagasi andma. Kuidas sina sellesse suhtud?
Kui euroala rahandusministrid koos istusid, ja arvasid, et see on hea idee, siis meie rahandusminister ilmselt nõustub nendega. Aga esmaspäeva hommikul avanenud turgude meelest see hea idee polnud ning praegu ollakse küll rahunenud, kuid siiski äraootaval seisukohal - oodatakse lõplikku lahendust.

Hetkel tundub, et lõplik lahendus saab olema laiendatud versioon rahandusministrite esialgsest plaanist. See tähendab võimalust, et alla 100 000 euro suurustele hoiustele kehtestatakse väiksemad kümniseprotsendid ning kõige rohkem tuleb maksta üle 500 000 euro suuruste hoiuste omanikel.

Kas see hoiuste kallale minemine pole veidi meeleheitlik samm?
Ma ei ütleks, et meeleheitlik. Siin tuleb vaadata ka neid jõujooni, et Saksamaal pole valimised kaugel ja seal muutub üha keerulisemaks valijatele selgeks teha, et miks kõiki kogu aeg aidatakse ja miks ainukesed tõelised kannatajad on Saksa maksumaksjad. Selle sõnumi selgitamine muutub enne valimisi üha keerulisemaks.

Mina isiklikult pakun, et sellel euroala rahandusministrite koosolekul oli Saksamaa see, kes rääkis kõige valjema häälega ja nõudis kõige karmimaid lähenemisi. Ja seda paljuski sisepoliitilistel põhjustel. Siit me jõuamegi klassikalise probleemini, mis majanduspoliitika ohjajatel keset kriisi on: on sammud, mis on pragmaatiliselt õiged ja siis on sammud, mis valijale rohkem meeldivad.