Riigikogus toimunud EL asjade komisjoni ja põhiseaduskomisjoni Euroopa föderaliseerumise küsimust puudutanud avalikul ühisistungil esinenud Kallas alustas küsimusega, kas Eestile on kasulik ELi tugevnemine või saame ilma ELita hakkama? Kallas leidis, et Eesti huvides on tugev Euroopa Liit.

Euroopa Liidul oma tänasel kujul on Kallase sõnul aga mitmeid parandamist vajavaid puudusi. Euroopa Liidus võistlevad võimu ja legitiimsuse pärast liikmesriikide valitsusi esindav ministrite nõukogu ja otse rahva poolt valitud Euroopa Parlament. Nende kahe legitiimsuse vahekord segane ja vastuoluline ja Kallas ennustas, et need kaks erinevast allikast tulenevat legitiimsust jäävad pikaks ajaks võimu pärast võitlema. Kallase sõnul ei tohi uus alusleping võimu tasakaalu liigselt kummalegi poole kallutada. „Liikmesriikide vastu on ohtlik minna,“ ütles Kallas.

Samamoodi on segane, kes annab Euroopa Liidule teemad, millega too tegelema peab. Alles 2009. aastal jõustunud Lissaboni leping on selles küsimuses segane, mistõttu EL peab mõnede tõlgenduste kohaselt tegelema kõigi inimtegevuse valdkondadega, teistsuguse tõlgenduse kohaselt ei tohiks EL peaaegu midagi teha. EL-i võimu piirid tuleks täpsemalt kirja panna.

Praeguses Euroopa Liidus on tekkinud liiga palju erandeid ja väljaarvamusi, mis tulenevad soovist iga hinna eest kõigi liikmesriikide vahel kompromissi saavutada. Erandite arvu tuleks vähendada.

Euroopa Liidu eelarvet on Kallase hinnangul tavakodanikul võimatu mõista, see kahjustab liidu mainet. Eelarve lepitakse kokku liikmesriikide vahelistel läbirääkimistel. See on sama, nagu Eesti riigieelarvet lepiksid omavahel kokku Tallinna linn ja teised omavalitsused, kusjuures kõige enam maksev Tallinn jälgiks kiivalt, et ta ei saaks tagasi oluliselt vähem, kui sisse maksab.

Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson küsis, miks peaks uue alusleppe väljapakkumisega ootama viis aastat ja kas ei tasuks juba varem midagi lauale panna? Kallas oli nõus, et uue aluslepinguga võiks hakata juba varem tegelema.

Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste oli nõus, et euroala majanduskriisi lahendamiseks võetud sammud eeldavad ka liikumist poliitilise liidu poole. Euroala kriisi lahendamiseks on hakatud looma pangandusliitu, pangandus on aga siseriiklik teema ja see nõuab ka Euroopa Liidu tasemel riikluse küsimustega tegelemist. Ta jagas Kallase seisukohta, et kõigi nende küsimuste paikapanemiseks on vaja uut aluslepingut.

Eesti jaoks on vajalik, et Euroopa Liit oleks ka edaspidi tugev ja teovõimeline. See eeldab jätkuvat föderaliseerumist, sest riikidevahelise koostöö natuke lahjem viis, mida tuntakse konföderatsiooni nime all, pole Maruste sõnul kusagil korralikult tööle hakanud.

USA on Maruste sõnul edukas föderatsioon, sest seal pandi juba päris alguses põhiseadusesse kirja, millised on osariikide ja millised keskvõimu õigused. See hoidis ära pidevad vaidlused osariikide ja pealinna vahel, mis on Euroopa Liidule väga omased.

Maruste märkis, et föderatsioonilaadseid eelkäijaid on Euroopas ennegi olnud, näiteks Hansaliit ja Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik. Peale Vestfaali rahu 1648. aastal on aga kolm sajandit ehitatud oma territooriumil ainuvõimu omavate rahvusriikide Euroopat, mistõttu rahvusriikide Euroopa on väga püsiv ja on lihtsameelne arvata, et seda õnnestub muuta aastakümnenditega.

„Rahvusriikide konverteerimine föderatiivsele alusele on raske ja võtab palju aega, aga on ilmselt hädavajalik,“ ütles Maruste.

Ühtsemat Euroopa Liitu toetanud Kallasele ja Marustele oponeeris õigusteadlane Lauri Mälksoo, kes polnud päris kindel, kas meie eesti keele ja kultuuri kaitsmisele pühendunud põhiseadus sobib rahvusriikide suhtes kriitilise Euroopa föderalismiga. „Meie huvides on toimiv Euroopa, aga ma pole kodanikuna kindel, kas toetaksin föderaalset Euroopat,“ ütles Mälksoo.

Ta oletas, et rahvusriikide Euroopas, kus Eesti on üks 27st vetoõigusega liikmesriigist, on meie hääl kaalukam kui föderaalses Euroopas, kus on miljon eestlast 500 miljoni eurooplase vastu.