Juba see oli piisavalt õudne, kui eesti keeles avaldati romaan "50 halli varjundit". Lugesin seda ja needsin ennast - nii küündimatu keelekasutusega, viletsa sõnavaraga ja lonkava grammatikaga romaani pole mulle ammu ette juhtunud. Isegi paljukirutud Cartland oskab paremini kirjutada. Väidetavalt olla ka ingliskeelne originaal keeleliselt sama vaene ja vilets, ei tea, ei jaksanud uurida.

Mis raamatu sisusse puutub, siis see on üpris mannetu - ka eesti keeles on seksi kohta märksa põnevamaid materjale avaldatud juba väga ammu. Aga poolkirjaoskamatust rahvast ei maksa ometi loota, et nad need teosed ka üles leiavad. Pigem eelistatakse seda, mis "kusagil mujal maailmas" parasjagu moes on ja joostakse selle hullustega kaasa.

Ent nüüd šokeeriti mu niigi kiusatud silmi veel ühe üllitisega - eesti oma noor autor avaldab romaani purunenud perest pärit tüdruku hingelistest läbielamistest. Romaan "Kasuisa" millest on siinsamas Delfiski lõike avaldatud. Oh häda! Ma ei uskunud, et see võimalik saab olla - aga on. Eesti kirjastus avaldas vabatahtlikult raamatu, mille keelekasutus on veel küündimatum ja sisu veel mannetum, kui needsamad viiskümmend varjundit. 

Kallid kirjastajad, kas teil paberist ei hakka kahju?

Või kui teil paberist ei hakka kahju, kas teil sellest noorest kirjanikuambitsioonidega harimatust inimesest ei hakka kahju? Selline raamat jääb ju igaveseks teda häbiplekina märgistama. Süümekam toimetaja oleks romaani tüdrukule tagastanud soovitusega rohkem tuntud autorite teoseid lugeda ja oma keelekasutust lihvida. Ehkki, ütlen ausalt, asi ei ole sugugi ainult keelekasutuses, ka peategelase üldine mõttemaailm on küündimatu, egotsentriline ja pealiskaudne. Kui romaan baseerub tõsielul, siis tühistab see reegli, et kannatused õilistavad. Kui see on väljamõeldis, siis kerkib sootuks uue jõuga üles küsimus: Milleks ometi sellist asja avaldada?

Kusjuures, ma saan aru, et kärgperendus, teismelise neiu kasvuraskused ja hingelised kriisid ja ahistamine täiskasvanute poolt on teema, mis müüb. Ja võimalik, et see on ka vajalik teema. Aga Eestis on juba sel teemal kirjutatud ning palju, paremini, huvitavamalt, sisukamalt ja rohkema sõnavaraga.

Ma ei hakka ühtegi autorit praegu nimetama, muidu arvate, et ma tulin konkurentidele reklaami tegema, aga kui ma panen loetava raamatu kõrvuti selle uskumatu jamaga, siis on mul tunne, et olen sattunud kusagile paralleelmaailma, kus koolitarkust jagatakse ehk ainult kuue klassi jagu ja sellestki moodustab suurema osa meikimine, küünehooldus ja muud praktilised distsipliinid ning eelpool kirjeldatud jama peetakse siiralt kultuuriks.