Mikk Marthen Mörr: Muinasjuttude tegelased Eesti kultuurimaastikul
Näiteks Nukuteatrit puudutav saaga meenutab lugu "Hunt ja kolm põrsakest". On ju Nukuteatri juht üles ehitanud tugeva ja kindla maja – etendused toimuvad ja lastel on sellest palju rõõmu.
Aga nii nagu muinasjutuski, on ka teatri sees erinevad põrsakesed. On hoolas Nuff-Nuff, kes ehitas suure ja tugeva kivist maja, aga on ka õlgedest maja ehitanud Niff-Niff. Ning hoiakute poolest kahe eelmise vahale paigutuv Naff-Naff.
Samas – äkki on need kaks laisemat põrsakest hoopis teatri nõukogu liikmed? Tubli põrsa rolli võiks täita kindla maja ehitanud Meelis Pai. Niff-Niffi ja Naff-Naffi rollides võiksid aga olla härra Puusaag ja härra Värk, kelle õlgadele usaldati finantsjuhtimise. Paraku tuli põrsakesi kiusama kuri hunt...
Kuid nii nagu elu koosneb erinevatest värvidest ja variatsioonidest, ei pruugi ka Nukuteatri puhul lähtuda muinasjutu klassikalisest käsitlusest. On ju olemas ka Mati Undi versioon “Kolm põrsakest ja hea hunt“, kus eelnimetatud omavahel sõbraks saavad.
Teine muinasjutt, mis seoses kultuurivaldkonnaga meenub, on “Hunt ja Seitse kitsetalle”. Sellele mõeldes hakkavad paralleelid joonistuma Eesti Filmi Instituudi nõukoguga, millesse oli algselt plaanitud seitse liiget.
Järgmisena võiks aga ette võtta Punamütsikese loo ja vaagida, kellest saab meie kultuurimaastikul peaosatäitja? Tundub, et hetkel pretendeerib Punamütsikese rolli kaks tõsist kandidaati: ERSO ja Eesti Kontsert.
Põnevust lisab asjaolu, et me ei tea veel, kas etendama hakatakse muinasjutu klassikalist varianti, kus hunt jõuab Punamütsikese enne ära süüa, kui jahimehed appi jõuavad. Sellisel juhul tuleb muidugi küsida, kes on Vanaema rollis ja mis saab lõpuks Hundist?
Mainimata ei saa jätta ka „Oota Sa!“ („Nu pogodi!“) multikaid. Mis saab siis, kui järg jõuab Vene Draamateatri kätte? Kas saame näha lõpmatut võitlust Hundi ja Jänese vahel? Kes võidab? Kes on Hunt ja kes on Jänes?
Kõige tähtsam – vastamata – küsimus on aga see, milline on eelnimetatud muinasjuttudes uue kultuuriministeeriumi kantsleri Paavo Nõgese roll. Kas ta on kuri hunt, üks kitsetalledest või hoopis muinasjutuvestja?
Ilmselt oleks kõigile parem, kui ta oleks tasakaalustavaks jõuks oma isa (kurja hundi) ja oma sõprade (kolme põrsakese) vahel. Fakt on aga see, et uue kantsleri ametisoleku esimesed paar kuud on toonud kultuurimaastikule uusi tuuli. Ja ilmselt võdistab nii mõnigi õlgedest maja ehitanud põrsake õlgu, mõeldes päevale, mil need tuuled tema suunas puhuma hakkavad.
Teisalt on tõsiasi see, et ka kultuuri on võimalik teha kokkulepetest ja eelarvest kinni pidades. Kultuur ei saa ega tohi olla valdkond, kus tegutsevad ainult loomingulised inimesed, kes rahanumbreid kokku lugeda ei mõista. Aga nii nagu kultuuriasutuse raamatupidaja ei saa sekkuda loomingulistesse protsessidesse, ei saa ka kultuuriasutuse loominguline juht sekkuda ettevõtte finantsasjadesse. Need protsessid tuleb lahus hoida ja just siit koorubki välja kultuurimaastikul toimuva korrastamise olulisus.
