Jakobson sündis Viiburis 1923. aasta 30. septembril. Tööelu alustas ta ajakirjanikuna. 1953. aastal läks ta tööle Soome välisministeeriumi ning oli muu hulgas poliitilise osakonna juhataja ning suursaadik ÜRO juures ja Rootsis, vahendab Talouselämä.

President Urho Kekkonen hindas Jakobsoni väga kõrgelt. Kekkonen üritas 1970. aastate alguses teha Jakobsonist ÜRO peasekretäri. See ebaõnnestus muu hulgas Nõukogude Liidu vastuseisu tõttu. Hiljem selgus, et Jakobson ei olnud ka USA arvates parim võimalik kandidaat. Valituks osutus austerlane Kurt Waldheim.

1975. aastal siirdus Jakobson välisministeeriumist vastloodud majanduselu komisjoni EVA etteotsa, kust jäi 1984. aastal pensionile.

Soome president Mauno Koivisto andis Jakobsonile 1990. aastal ministri tiitli.

Jakobson ei loobunud ühiskondlikust tegevusest ka pensionil olles. Ta tegi tugevat tööd Soome liitumiseks Euroopa Liiduga. Jakobson oli ka Soome NATO liikmeks astumise toetaja.

Eestis oli Jakobson kommunistide ja natsionaalsotsialistide poolt toime pandud inimsusevastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvahelise komisjoni esimees.

2002. aastal autasustati teda Maarjamaa Risti I klassi teenetemärgiga.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid