Kuidas naistepäeva puhul juhuslikult Vormsile sattusin
Tänane lugu on kirjutatud pigem meestele. Ehk aitab see lugu mõnel meid, naisi, mõista. Sest kui me ise ei seleta, on võimatu meist aru saada. Hea, kui isegi saame. Õnneks on see naistepäev nüüd möödas ja mehepojad võivad pisut kergemalt hingata.
Aga sellel nädalavahetusel poleks mina mees olla tahtnud. Eriti, kui lugeda kõiki neid lugusid naistepäevast. Igaüks on eriarvamusel, kommentaarid aga ajasid viimasedki arusaamad peast. Vägisi jääb mulje, et enamik naisi seda naistepäeva ei tunnistagi ja lilledest pole neil ka sooja ega külma. Või siis on aga eelistavad osta ise.
Tegelikult on see väheusutav. Huvitav küll, miks nad siis reedel pirtsutasid, mossitasid ja üksi patja nutsid.
Ma isegi ei hakka valetama, et minule meeldib, kohe väga meeldib, lilli saada. Ja igale teisele naisele meeldib ka. Vähemalt hetkeks nad rõõmustavad, tõsi, nii mõnigi hakkab pisut hiljem kahtlustama, et ikkagi miks ja mille eest. Aga sellest ei tohiks välja teha, rõõm on kindlasti suurem, kui hilisem torisemine.
Tõsi ta on, et on küllalt neid naisi, kes väidavad, et lillede saamine pole neile oluline. Raiuvad nagu rauda ega märkagi, et kaevavad iseendale auku. Miks?! No mõni vast enda lohutamiseks, ehk ka enesekaitseks või lihtsalt majanduslikel kaalutlustel.
Aga mehed - ärge uskuge neid. Nii kurb, kui see ka on, aga meie, naised, ei oska end teile mõistetavaks teha. Selle asemel, et lihtsalt öelda, mida soovime, mõtleme me, kuidas end ülejäänud tutvusringkonna ees paremas valguses näidata. Selle asemel, et öelda, mees, mulle ikkagi meeldib, kui sa mulle lilli tood, hakkab mõnigi meist hoopis valmistuma enese välja vabandamiseks. Sest juba lausa eeldatakse, et nagunii lilli ei tooda.
Kui nüüd mõni mõtleb, et siin lihtsalt targutan, siis ei. Räägin täitsa iseenda kogemusest. Piinlik küll aga mis teha. Ju siis pidin nii vanaks elama, et taibata: ära räägi sõbrannadega, räägi mehega.
Tulemuseks oli hunnik roose. Lemmikvärvi veel pealekauba. Jälle tõestus, et mehed hoolivad ja kuulavad. Juhul, kui neil muidugi on, mida kuulata. Sõbrannale sada korda mainitud lemmiklilled poleks mind kuidagi aidanud.
Sama lugu käib tähistamise kohta. Enamikele naistele siiski meeldib oma mehega välja minna. Selline turvaline ja kindel. Minu puhul aga kindlasti ka alati lõbus. Paraku, enne seda peaks selgeks rääkima, mis ja kus kellelegi meeldib.
Naised ilmselt seda seletama ei hakka. Seega, jääb kas kuulata nende lõputut vadinat, korjata jutu seest vihjeid või küsida otse.
Kui sinu naisele ikkagi pubi ei istu, pole mõtet teda sinna tarida. Aga proovid ehk leida mõne eheda külakõrtsi kuskil eemal. Kes teab, sellest võib kujuneda seiklus.
Loomulikult on ka lihtsamaid ja odavamaid võimalusi. Meie näiteks sõitsime lihtsalt ilusa ilma puhul Haapsallu. Romantilised mälestused, see on meie lemmiklinn, meri, imeilus ilm. Puhtjuhuslikult avastasime jäätee, mis viis Vormsile. Ei mõelnud me midagi, lihtsalt tegime ära. Ja ausalt, see oli üks ütlemata lahe naistepäevaüritus.
Ja nii olengi ma jälle maailma õnnelikum naine. Palju pisikesi asju moodustasid suure. Ma olen hoitud ja armastatud. Ja minus on nii palju jaksu seda kõike ka vastu anda.
Mul on lausa hea meel, et mees SPA broneerimisega hiljaks jäi. Seal poleks meil ilmaski nii lõbus ja põnev olnud. Kuigi ma naersin, et ilmselt toodi mulle selline tohutu sülem lilli kaalutlusel, et sai nagu aasta jagu ette, loodan ma siiski, et neid tuuakse veel. Sama ilmselt ootavad ka teised naised. Sest teate, nii napakas, kui see ka tundub, me armastame lilli. Tõsi, seda kohmetut meest seal lille taga armastame me siiski tuhat korda rohkem.
