Herkel: Tiibeti olukord on kultuurilises mõttes surma-eelne, tiibeti kultuur on kodumaal hävimisohus

10. märtsil 1959. aastal toimusid Tiibetis sündmused, mis lõppesid XIV dalai-laama Tenzin Gjatso siirdumisega pagulusse, mis nüüdseks on kestnud juba üle poole sajandi. Koos dalai-laamaga lahkus maalt hulk edumeelseid tiibetlasi.

Selleks ajaks oli Hiina okupatsioon Tiibetis kestnud juba üle kümne aasta. Tiibeti eksiilallikad kordavad järjepidevalt kahte jubedat numbrit, mis iseloomustavad Hiina hirmutegude ulatust: 1,2 miljonit hukkunut ning üle 6200 suletud kloostri.

1990. aastal Dharamsalas pagulaste poolt ÜRO inimõiguste komisjonile esitatud koguteos Tibet: The Facts on kokku võtnud inimkaotused kolmes Tiibeti provintsis (Üü-Tsangis, Amdos ja Khamis) aastatel 1950-1984: piinamise läbi hukkunuid 92 731, lahingutes ja ülestõusudes langenuid 432 705, tapetuid 156 758, nälga surnuid 342 970, enesetappe 9002, vanglates ja orjatöölaagrites hukkunuid 173 221.

"Kommunismi must raamat" (eesti keeles "Varrak", 2000) peab neid andmeid küll pisut liialdatuteks, kuid möönab, et kahtlemata oli Tiibetis tollal vägivaldse surma juhtumeid rohkem kui mujal Hiinas, mis samuti ägas totalitaarse režiimi vägivallategude all.

1959. aastal Khamis alanud ülestõus ei toonud tiibetlastele edu. Halvasti relvastatud mässulistele vastati lõpuks pommirünnakutega ning pealinnas Lhasa langes ligi kümme tuhat inimest.

Juba enne seda 10. märtsil 1959. aastal korraldatigi dalai-laama ja ta kaaskonna ohurikas põgenemine Indiasse. Tollal ei teadnud veel keegi, et noorest usujuhist saab üks nüüdismaailma populaarsemaid inimesi, Nobeli rahupreemia laureaat ja oma rahva uskumatult mõjukas sümbol.

Ehkki säärase inimjahi ajad nagu viiskümmend aastat tagasi on möödas, pole Hiina oma haaret Tiibeti ümber sugugi järgi andnud. Dalai-laama dialoogialgatused on tagasi lükatud. Tiibeti olukord on kultuurilises mõttes surma-eelne, sest maa on ümberrahvastatud, tiibeti unikaalne kultuur on kodumaal hävimisohus.

Igal kuul tuleb Tiibetist ja sellega piirnevatest Hiina provintsidest, kus tiibetlasi elab, õõvastavaid uudiseid, kuidas noored tiibetlased end protesti märgiks põlema süütavad. Valdav enamus neist juhtumitest lõpeb surmaga.

***

Välispoliitika arutelu Riigikogus paar nädalat tagasi keskendus väärtuspõhisele välispoliitikale. Sellele osutab ka "Diplomaatia" viimane number: väärtuspõhisus osutub lõppkokkuvõttes suurimaks pragmatismiks. Võtkem seda siis muuhulgas üleskutsena mõelda jätkuvalt Tiibeti olukorrale ja mitte nõustuda Hiina nüüdiskommunistidega, kes pole veel taibanud, et vana kooli šovinismi ja ajupesuga ei saa kaasaegses maailmas sõpru võita.

(Tiibeti ülestõusu ja sellele järgnenu kohta vt. lähemalt ka minu ja Mart Laari artikleid raamatus "Laama ja Linnart. Tiibet ja Eesti" GO Reisiraamat, 2012).

Artikkel ilmus esmakordselt Andres Herkeli blogis.