Eestlased, tehke ennast kuuldavaks!
Igal riigil on selja taga rohkem või vähem valus ajalugu. Eesti on ilmselt üks neist riikidest, mille ajalugu on natuke valusam. Osalt sellepärast, et oleme väikerahvas ning meie eksistents on aastasadade jooksul mitu korda juuksekarva otsas rippunud. Probleemid nagu sõda, katk või nälg, millest suurriikidele jääb vaid valus mälestus, oleks võinud meile ammu saatuslikuks saada.
Ometi oleme me täna siin, Eesti Vabariigis, ja tähistame meie 95. iseseisvuspäeva. Vaatamata kõigile raskustele, mis eestlastel läbi ajaloo on tulnud üle elada, oleme siiski püsima jäänud ning meil on isegi oma riik. Tegelikult võib öelda, et eestlastel läheb paremini kui kunagi varem. Siiski pole paljud maarjamaalased oma eluga rahul.
Võib-olla on eestlastele loendamatutest okupatsiooniaegadest külge jäänud veendumus, et kui on mure, siis tuleb sellega igal juhul ise hakkama saada, sest nagunii keegi ei aita. Oma rahulolematust probleemsete olukordade üle väljendatakse ainult enda tutvusringkonnas. Lisaks ei väsita siunamast poliitikuid, kes paljude sõnul on kõigis rahva hädades süüdi.
Ent nii veider kui see ka pole, kõik inimesed ei oma oskust mõista üksteist ilma sõnadeta. Mõni inimene näeb vaid seda, mis on ta nina ees ja mitte seda, mis peitub järgmise teekäänaku taga. Seega võiks eestlased julgemalt ära kasutada selliseid demokraatia võimalusi nagu streik, meeleavaldus jms, mitte süüdistada alailma poliitikuid lihtsalt sellepärast, et need pole alati selgeltnägijad.
Positiivseid näiteid rahva meeleavalduste tulemuslikkuse kohta on eelmisest aastast päris mitu: näiteks õpetajad ja meditsiinitöötajad saavutasid streigi abil palgatõusu ja inimlikumad töötingimused. Seega ei saa öelda, et nagunii ei muutuks streigi järel midagi. Muutub küll. Kuid aluse neile muutustele peame panema meie ise, julgedes enda arvamust ja soove kõvasti välja öelda.
