Kardad kõrgust? Sobib - hakka korstnapühkijaks!
Käega katsud ja veendud: kivid logisevad, vaevalt need "kirsavoide" allgi püsima jäävad. Hea, kui mõni suure hooga korstnast alla ei kukuks ja pauguga korstnajala põhja ei prantsataks ja peldi toas lahti ei lööks! Isa teeb kindlasti seal kõrval suitsu, nagu alati. Siis ma küsiks: "Vabandage, kes teie olete? Tahmatont..., konkureeriv "tahma ja pigi hirm"?
Kunagi puhastasin toas lõõre ja soemüüri. Korralikult tegin: viieteist minutiga olid lõõrid puhtad ja maja koristamise peale kulus ka mingid tühised viis tundi...Osa inventari tuli maha kanda ja teatud pinnad katta uue värvikihiga. See tahm on jube! Jube lõõris ja toas veel hullem.
Mitmendat korda ma seda korstent "solgutan"? Kolmandat vist. Miks ma ei kuule "krobinat, kuidas tahm alla variseb"? Kas korstnaluud on liiga kehv või ei oska ma? Ma vist ei kuule hästi - üks kevadekuulutaja lind, kelle nimi mulle meelde ei jää, laulab nii mis kole. Ja kõrvus kohiseb..., vererõhk?! Oih, ma kardan ju kõrgust!?
Põlvist käib nõks läbi, soe jutt jookseb kuklast kandadeni. Kuidas ma ära unustasin, et olen katusel, ise kardan kõrgust...Vahin siin rahumeeli puude latvu nagu marjapõõsaid aias, mõtlen omi mõtteid. Nooruses ei kartnud, nüüd, aastate lisandudes, läheb olukord järjest hullemaks: isegi redel värises koos minu kerega, kui end harja peale upitasin. Ja nüüd unustasin ära!
Huvitav küll: ise kardan kõrgust, aga unustasin ära, et kardan ja ei kartnudki! Allaronimine on jube - järjest kahtlasemaks muutub mõte, et siia ise, ilma kõrvalise abita ronisin. Õnneks maapind! Käed ja põlved värisevad...Jube.
Mis see on? Auto peatub - naabrimees astub välja, nägu peas nagu oleks ilmaimet näinud. Vaatab mind ja ütleb: "Lased siin mööda katuseid nagu poisike! Ma küll ei saa - poole peal võtab põlvist nõtkuma ja kuklas läheb imelikuks..., tule lase mu korstnad ka üle!?"
Pobisen miskit "ei tea..., ja-jah". Nüüd hakkab ka lõug värisema. "Oled end ära külmetanud? Tule, ma teen teed, saad sooja, mis sa siin lõdised."
"Mis me selle pigiga teeme? Pressib teine läbi korstna välja, nõred toas maast laeni. Mul on terve ports kuivi haavapuid valmis pandud - paned sellele neetud pigile tule otsa? Nii et kivid pauguvad ja korstast leek väljas - nagu leeklamp!" tutvustab tööpõldu naaber.
Nüüd lisandub värinatele ka mingi hingemattev klomp ja meenub mingi ütelus..., korstna panin, aga maja läks.
Päästeteenistuse number? Mobiilil akut on, aga levi? Üks pulk! Hakkab peale, nagu viimati kiirabi kutsumine: igat lauset pidin kordama, hea, et kõne vastuvõtja nii kannatlik oli.
Joon teed ja nuputan, kuidas ikkagi "ei" öelda sellele ohtlikule pigipõletamisele. Oma hirmudega julgen veel rinda pista, aga tulega...
