Hea lugeja, kui sinulgi on allkirjutajaga sarnaseid kogemusi jagada või tunned muret Tartu Maratoni turvalisuse pärast, siis kirjuta meile aadressile sport@delfi.ee!

"Tahan rääkida sellest, et koos maratoni populaarsusega on lisandunud ka nende osalejate hulk, kelle ettevalmistus ja teadmised suusakultuurist on vägagi kasinad. Mind pani imestama, kui palju oli tasasel maal koperdamisi ja rabelemisest tingitud massikukkumisi. Võib ju öelda, et neid on alati olnud, aga sama pani tähele veel üks vana maratonihunt, kes samuti osalenud umbes paarikümnel Tartu Maratonil. Eelmise maratonibuumi ajal ca 25 aastat tagasi oli A. Kivistiku "Suusatama!" lausa kohustuslik lugemine ning suusa- ja maratonikultuurist oli seal pikalt kirjutatud. Tänaseks peale tulnud uued põlvkonnad ei tea laskumistel "kepid-taha-alla" ja vasakpoolsetest kiirematest radadest ning paljudest muudestki elementaarsetest asjadest ilmselt suurt midagi. Sealt pärit reeglid peaksid olema Tartu Maratoni kodulehel kivisse raiutud ning nendega tutvumine kõikidele osalejatele rangelt soovituslik-nõutav.

Eraldi jutt on kehv suusavalitsemine, millest samuti on nimetatud raamatus juttu. Suurem osa kilomeetritest nühitakse kunstlumeradadel, kus mõned kerged laskumised (vähemast Tallinna radadel) ja sellega piirdubki kogemus mäest alla sõidul. Ülioluline on käia kasvõi paaril nädalavahetusel enne Tartu Maratoni mõnel veidikenegi äkilisemal rajal, et harjutada tasakaalu ja radade vahetamist suurematel kiirustel. Kui veelgi laiemalt asja vaadata, siis juba kooli suusatundides õpetatav ja ülepea nende läbiviimine paneb aluse tulevasele suusatamise oskusele ja viisakusele. Meil on tore suusalaulupidu, kust kõik võiksid alati hea tuju ja terve nahaga koju jõuda!

Eile seisin 17. korda stardis. Minu sõit lõppes aga kolm kilomeetrit pärast starti ühe kaassõitja ootamatu jabura manöövri tõttu. Suhteliselt rahulikul laskumisel otsustas ta mõned suusapikkused minust eespool ootamatult rada vahetada, aga kukkus hoopis külili minu suusa peale. Parema suusa klamber murdus suusa küljest, efektse saltoga lendasin härrast üle ning maandusin vasakule õlale ja hetke pärast põrutasin peaga vastu maad. Laks oli kõva ja mõned minutid möödusid raja ääres istudes ning ennast kogudes. TÜ Kliinikumis tuvastati rangluu ja õlavarre sidemete venitus, nii et läks veel isegi hästi. Seal oli maratonirajalt tüüpe, kellel olid roided puru ja õlavarreluust killud väljas.

Kokkuvõttes ei ole selle jutu mõte jumala eest kedagi suusatamise ja sporditegemise juurest eemale peletada, vaid viidata sellele, mis üleüldise maratonivaimustuse juures on tähelepanuta jäänud."