Mihkel Mutt: targad inimesed võiksid pärispoliitikuile rohkem nõu anda
Kirjanik Mihkel Mutt rääkib ajalehes Sirp, et poliitikud teavad, et kindlaim viis minevikust vabaneda on sellest vaikida. Samuti märgib Mutt, et loovisikud hästi poliitikasse ei sobi, kuid targad inimesed võiks poliitikuile rohkem nõu anda.
„Noored poliitikud ei ole kuulunud komparteisse, seetõttu on osalt mõistetav, et nad ei taju, kui suurel määral nad mõnes suhtes meenutavad nõukaaja tegelasi. Muidugi mitte kõik ja igas suhtes, aga ühisosa on kindlalt olemas,” leiab Mutt.
„Miks peaksid endised [kommunistid] endale tuhka pähe raputama, kui selle järele ei ole ühiskondlikku nõudlust mujal kui päevalehtede kommentaariumides? Ja kui vaadata parteipoliitiliselt, siis ütleb elementaarne propagandatõde, et ei tohi tunnistada ühtki oma nõrkust ega viga,” selgitab Mutt, miks jutukad poliitikud mõnd teemat sugugi kommenteerida ei taha.
„Kui me vaatame konkreetsemalt, siis näeme, et „endised” ju ei eita oma minevikku, ei vaidle selle õigustamiseks vms. Nad lihtsalt vaikivad sellest. See on kuhugi kadunud. Aga see ongi kõige kindlam viis sellest vabaneda,” leiab Mutt.
Poliitiku intelligents on teistsugune kui loovisikul
„Esindusdemokraatia on igal astmel konsensuslik, kogu aeg peab tegema kompromisse ja end tagasi tõmbama. Kunstnikule on see reeglina raske ja teistel on temaga tülikas,” räägib Mutt, miks kunstnikud hästi poliitikasse ei sobi. „Küll aga võiksid targad inimesed pärispoliitikutele rohkem nõu anda. Praegu on nõuniku koht pahatihti sinekuur truuduse ja parteistaaži eest.”
„Ühtaegu nõustun vanade kreeklastega, et poliitika on suurel määral kunst. See on protsessuaalne, ajas ja ruumis kulgev kunst, elu lõputu lavastamine ja ühiskonna kureerimine,” kirjeldab kirjanik.
„Mis puutub intelligentsi, siis on see poliitikutel ikkagi teistsugune kui loovisikul. Poliitikute eesmärk on korraldada võimalikult tõhusalt inimeste bioloogilise olemise taastootmist. Poliitikud on tugevad olmepsühholoogid, taktikud. Nemad ei pea väljendama „olemist” eredalt kujundlikus keeles ega juurdlema, kas see „olemine” on üldse tarvilik,” sõnab Mutt.
„Kunstnikud, kes sellega tegelevad, on päriselus sageli abitud. Ajaloost näeme, et kuigi mõlemad suundumused võivad ühes isikus koos esineda, on suured poliitikud keskpärased kunstnikud ning vastupidi. Ei meenu kedagi, kes oleks mõlemat tipptasemel suutnud.”
Miski pole veel pöördumatult kadunud
„Endised kommunistid ei ole enam päris kindlasti peamine takistus Eesti teel hüvangule. Pikas perspektiivis on Eestil uskumatult vedanud ning ka praegu on läinud suhteliselt hästi. Kes natukegi tunneb ajalugu ning nüüdismaailma, sel on raske jõuda teistsugusele järeldusele. See teadmine võiks meid innustada oma võimalusi targemini ära kasutama,” leiab Mutt.
„On ohumärke, aga õnneks pole veel midagi pöördumatult kadunud. Mis puutub kogu maailma, siis on see meile seni teada olevalt ühes eksemplaris. Niikaua kui meil pole kinnitust, et mõistusega elu on kusagil mujal suutnud vältida neid karisid, mis on Maal, tuleb seda võtta kui üldjoontes paratamatust.”
