„Ärme räägime tippudest nagu Kivirähk või Õnnepalu, Heinsaar ja Hargla. Tippude ümber on juba kujunenud müüt, edu toodab edu jne. Seetõttu ei pea tipud „turuväljakul” ise tantsima, nende eest tantsivad juba teised – kirjastajad, levifirmad jne,” rääkib Mutt ajalehele.

„Kindlasti tead, mismoodi läänes kohustuvad autorid kirjastusega lepingut sõlmides osalema oma raamatu promoüritustel, mis on sageli kurnavad ja raiskavad aega. See on ju ka meediatsirkus. Ei Thomas Mann ega Hesse pidanud seda veel kaasa tegema. Kirjanikud aga on lugemishuvilise rahva jaoks ikkagi suhteliselt tuntud. Rohkem kehtib meedia kaudu pildi peale saamise vajadus kujutava kunsti jt alade kohta.”

„Lühidalt öeldes on toimunud loovharitlase prominendistumine. See on jäle, sest läheb üldjuhul risti vastu loovharitlase hingeolu ning väärtushinnangutega. Aga – inimene on kohanemisvõimeline. Vanematel, kes mingil põhjusel pole kirjutamist katki jätnud, on raske. Ka minul, kes ma tunnen end kümnendat korda lüpsma tuleva lehmana,” sõnab Mutt.