Internetivabaduse teesid kirjutasid aasta tagasi võltsimisvastase leppe ACTA vastaste protestide järellainetuses valmis neli meest: Linnar Viik, Daniel Vaarik, Sten Tamkivi ja Marten Kokk.

Silver Meikaril Eesti inimõiguste instituudist tekkis seejärel mõte viia internetivabaduse teesid Euroopa tasemele ja proovida saavutada nende sisseviimine Euroopa Liidu õigusesse. Projektijuhiks oli Meikar ning eksperdiks Siim Tuisk. AEFist saadi selllele 9810 eurot toetust, mis pidi katma suurema osa projekti kuludest.

Tuisk selgitas, et internetivabaduse teesid polnud esitatud päris sellisel kujul, et neid saaks mõnda Euroopa direktiivi sisse kirjutada. Nad hakkasid vaatama, milline osa internetivabaduse teesidest pole lihtsalt kirjapandud ilusad mõtted, vaid mis ka juriidiliselt ja tehniliselt tähendavad midagi. Ühena jäi alles võrguneutraalsuse printsiip.

Võrguneutraalsus tähendab seda, et internetiühenduse pakkujad peavad kohtlema kõiki internetikasutajaid ja igat liiki internetiliiklust võrdselt. See põhimõte on kasvavalt ohus, sest internetiühenduse pakkujatel on kiusatus raha eest võimaldada mõne kliendi infole kiiremat internetiühendust või vastupidi – aeglustada tema konkurendi internetiühendust. See oht on Tuisu sõnul eriti suur mobiilse interneti puhul, mille tarbimise kasv on nii kiire, et mobiilset internetti pakkuvad firmad ei jõua kõigile soovitud kiiruseid tagada.

Tuisk lausus, et projekti eesmärgiks oligi Euroopa Komisjoni survestamine, et muuta kahte direktiivi niimoodi, et võrgu täis saades langeb kõigil internetiühenduse kiirus sama palju. Euroopa Komisjoni volinik Neelie Kroes on tema sõnul aga viimasel ajal andnud märku, et võib internetiühenduse pakkujate survele vastu tulla ja võimaldada taolises olukorras internetiliiklusest välja võtta teatud firmad või teatud internetiprotokollid. See on aga Tuisu sõnul väga libe tee.

AEFile esitatud projekt oli lennukas. Eesmärgiks oli käivitada Euroopa kodanikualgatus “Internetivabaduse teesid” ning luua võrgustik ja veebikeskkond, mis tagaksid miljoni toetusallkirja kogumise. Veebikeskkond pidi olema tõlgitud kõigi osalevate riikide keeltesse. See kõik pidi valmis saama üksnes poole aastaga.

Eesmärgid jäid saavutamata

31. detsembri seisuga oli aeg projekti eesmärkide saavutamiseks läbi ning AEF pidi nentima, et kõik projekti eesmärgid jäid ellu viimata. Meikar nii pessimistlik polnud ja lausus, et viiest suurest eesmärgist täideti umbes 3,5. Tuisk ja Meikar tegid seetõttu ise Avatud Eesti Fondile ettepaneku projektiraha tagasi maksta ning arutada võimalikku koostööd uue projekti raames.

„ See on mulle isiklikult finantsiliselt väga valus, aga meil on mõistlikum vältida projekti formaalset ärategemist, mis oleks kaasa toonud sisulise läbikukkumise,“ selgitas Tuisk. Ta tunnistas, et sügisel tõmbas tema tähelepanu sellelt projektilt ära ka Harta 12 ja Rahvakoguga tegelemine.

„See oli väga optimistlik, tunnistan täiesti oma süüd. Tunnistan, et ei kujutanud, kui raske on Euroopas inimestega kokkuleppele saamine. Sellel projektil on elulootust, aga seda ei saa teha kahe inimesega ühes kabinetis,“ ütles Tuisk.

Ka AEF pole selle projekti vastu huvi kaotanud. Fondi kommunikatsioonikonsultant Andri Maimets teatas, et AEF peab teemat endiselt oluliseks ning fondi nõukogu arutab oma järgmisel koosolekul, kas ja kuidas on sarnase projektiga mõistlik edasi minna.

Meikar kommenteeris, et projekt ei olnud kindlasti ebaõnnestumine, kuid
ettenähtud ajaga ei suutnud nad kõiki ambitsioonikaid eesmärke saavutada.
„Selleks, et kodanikualgatus võiks edukalt tööle minna ning
üle-euroopaliselt oleks võimalik koguda vähemalt miljon allkirja, jäi
paraku aega, rahalisi vahendeid ja jõudu väheseks,“ nentis Meikar.

„Mulle meeldib Siimu seisukoht, et kui kodanikualagatust teha, siis teha
seda hästi. Võin kinnitada, et ta on olnud südamega asja juures ning
teinud kõvasti tööd ning praegu arutame kas, kuidas ja kellega edasi
minna,“ lisas Meikar.