Sergei Stadnikov: Kas Ameerika Ühendriikide kestus on ikka igipüsiv?
Praegu näidatav Steven Spielbergi ajaloofilm "Lincoln" on pigem filosofeerivat laadi põnevik kui ühe riigimehe – antud juhul USA 16. presidendi Abraham Lincolni (ametis 1861 – 1865) - elu hõlmav eluloofilm. Filmi keskmes on USA presidendi viimased elukuud, mil ta otsustab teha lõpu juba neli aastat möllanud kodusõjale. Kuid, märkigem siin põhimõtteliselt, rahu mitte iga hinna eest, vaid just tema enda tingimustel. Viimane aga tähendas liidust väljaastunud lõunaosariikide täielikku tingimusteta kapituleerumist – ei rohkem ega vähem.
Linateose peatähelepanu on pühendatud 13. konstitutsioonitäienduse vastuvõtmise tagamaade avamisele ehk teisisõnu orjuse kaotamisele kogu Ameerika Ühendriikide territooriumil. Kahe kolmandikulise enamuse saavutamiseks suutis Lincoln oma vahendajate abil kõikuvatelt kongresmenidelt osta või välja petta kakskümmend nii hädavajalikku lisahäält. Tänapäeval oleks see kindlasti ülipõneva poliitthrilleri igati vääriline süžee, kuid tollal olid säärased kombed üsnagi tavalised.
Hoopis põnevamat mõtteainest pakkuslinateoses paraku suhteliselt laialivalguvalt kujutatud süžee Lincolni vassimisest Ameerika Riikide Konföderatsiooni esindajate saabumisest või mittesaabumisest rahuläbirääkimistele.
Viimaseid juhtis konföderaatide asepresident Alexander Hamilton Stephens (ametis 1861 – 1865). Lincoln läks kongressil isegi otsese valetamise teele. Vastasel juhul oleks seadusandjad hakanud saadikutega arutama vaherahu tingimusi, mis ilmselt osutuksid Lõunale soodsamateks Lincolni esitatud nõudmistest. Viimane aga ei vaadelnud lahku löönud osariike sõdiva osapoolena (nagu näiteks tegid seda sõja alguses Suurbritannia, Prantsusmaa ning Venemaa), vaid lihtsalt seadusvastaste mässajatena.
See aga pikendas paratamatult halastamatu kodusõja jätkumist, milles hukkus enam kui 600 000 ameeriklast (mõned ajaloolased osutavad isegi 800 000 langenule) – käesoleva ajani kõikidest sõdadest kõige rohkem. Stephens ütles kogu probleemi Lincolnile selgelt välja: te tahate hävitada meie majanduse ja eluviisi.
Linateoses kujutab Spielberg ühendriikide presidenti kohati veidravõitu arutlejana, kuid seda ainult olmetasandil, seevastu poliitikas olid tema sihid ühemõtteliselt selged: Ameerika Ühendriikide terviklikkuse taastamine tõepoolest iga hinna (sic!) eest ning lausa orjuse kaotamine selle nimel. Vaat nii ja teps mitte vastupidi nägid välja tema reaalselt paikapandud prioriteedid.
Muuseas, Ameerika põhiseaduses ei olnud selgelt väljendatud keeldu liidust välja astumiseks – naga ka vastavat luba. Tegemist oli teatud juriidilise segadusega.
Kui nüüd heita ajalooliselt põgus pilk Ameerika Kodusõja eelloole, siis orjanduslik Lõuna (ca 9,5 miljonit inimest, neist ca 3 miljonit orja; võrdluseks: põhjaosariikides elas siis ca 23 miljonit inimest) tegeles peamiselt põllumajandusega, puht tööstuslik tootmine oli suhteliselt vähe arenenud. Kuid just kodusõjale (1861 – 1865) eelnenud kümnendil hakkas ka see lõpuks päris kiirest arenema.
Istanduste tootlikkus oli oma aja kohta üldiselt kõrge (isegi põhjaosariikidega võrreldes) – tänu mustade orjade tubli töö eelkõige majanduslikule stimuleerimisele paljudes (loomulikult mitte kõikides) suurmajandites – nii kummaliselt kui see praegu ka ei kõla. Kolmel neljandikul lõunaosariikides elavatel valgetel ei olnud üldse orje, nad olid kas väikefarmerid või palgatöölised (lisaks ametnikud, õpetajad jne). Teisalt jällegi ei vaidlustatud omaaegses Lõunas neegrite suhtes praktiseeritavat orjust kui niisugust.
Teatavasti ei olnud orjus kui nähtus aga tollal vastuvõetav, juba moraalsetel kaalutlustel, enamikule eurooplastele ning USA paljudele põhjaosariikide elanikele. Ei ole ime, et leppimatu sõjaline vastasseis puhkeski. Muuseas, alguses alahindasid Lincoln ja tema mõttekaaslased lõunaosariikide elanike võitlusvaimu: Washingtonist umbes 170 km kaugusel asuvat Konföderatsiooni pealinna Richmondit loodeti vallutada lausa käigult. Kuid paljuski tänu lõunaosariikide vägede ülemjuhataja, kindral Robert Edward Lee (1807 – 1870) võimetele, suutsid konföderaadid neli aastat vastu panna. Muide, Lee oli suur Lõuna patrioot, kuid orjanduse kui niisuguse mõõdukas vaidlustaja.
Esitagem hüpoteetiline küsimus: mis juhtunuks, kui Ameerika Riikide Konföderatsioon oleks suutnud end sõjaliselt kehtestada? Kui näiteks üks atentaatidest Lincolnile oleks juba mõni aastat varem õnnestunud? Minu arvates oleksid lõunaosariigid veel hulgaks aastaiks jäänud agraarpiirkonnaks, puuvilla, tubaka, roosuhkru tootjaks. Kuid orjandus oleks varem või hiljem kuulutatud kehtetuks – igal juhul varem, kui see toimus näiteks sotsiaalmajanduslikult tagasihoidlikumalt arenenud Brasiilias (1888).
See teema väljub aga ühemõtteliselt Spielbergi püstitatud patriootlikust kuvandist.
