Eesti haigus
Miks soovivad postsovetlikud riigid niiväga surra?

Olga Andrejeva, 31. jaanuaril 2013, nr 04 (282)

Eestis on käärimas poliitiline kriis ning sedakorda ilma igasuguse Venemaa-poolse mõjutamiseta. Vana aasta lõpus esitles seltskond riigi lugupeetud haritlasi ja ühiskonnategelasi nõndanimetatud Harta 12. See on pöördumine võimude poole, mille on allkirjastanud juba 18 000 inimest ja mis algab sõnadega: "Eesti demokraatia laguneb meie silme all". Võttes arvesse tormilist arutelu selle dokumendi ümber, on suur osa Eesti ühiskonnast arvamusel, et pikaleveninud postsovetlik sündroom on ajanud rahva poliitilise ellujäämise piirile. "Russki Rerortjori" (tõlkes "Vene reporteri") korrespondent sõitis Tallinna, et saada selgust vene koolide küsimuses, kuid mõistis miskit enamat – kuidas NSVL kõige euroopalikum vabariik on muutunud 20 aasta jooksul kõige nõukogudelikumaks vabariigiks Euroopa Liidus.

Eesti talv – see on Vene sügis. Vaikselt tibav vihm, roostekarva lehed langemas vanalinna tänavakividele. Luiged liuglemas hääletult Kadrioru järvedel. Aedade vaikuses terendamas viimased jörjenid. Vaikides vaatab mere hääletusse pronksist ingel. Eesti on maa, mida on võimatu mitte hakata armastama. Kuid teda armastada on samuti võimatu.

Kümme ja kümme

"Kas te usute mentaliteeti?" küsib minult äraostmatult Eesti kodanik, ühe siinse venekeelse väljaande peatoimetaja asetäitja.

Üldiselt lootsin ma lühikest sissejuhatust ebaõnnestunud gümnaasiumiprobleemile, kuid kõik kantakse alati üle mentaliteedile. Muidugi ma usun sellesse!

"Lülitage diktofon välja!" kamandab peatoimetaja asetäitja.
 
Ja siis lõpuks vaikus plahvatab… Vau! Puškini ja Tolstoi, Ostap Benderi ja Sonka Kuldkäe, Gogoli ja Petrosjani, Tšehhovi ja Zadornovi keel – ühesõnaga suure impeeriumi keel kogu oma hiilgavas väes paiskub tagaselja tagasihoidlike ja vaikivate eestlaste peale… See ei ole võrdväärne lahing! Eesti kirjandusklassik Anton Tammsaare, "kelle nelja köite jooksul juuritakse ühte kändu" – andke andeks, see ei ole Tolstoi.

"Ja kujutage endale ette," resümeerib pidulikult vene proua, "kui minu poeg toob koju vaat sellise Külli ja see hakkab siin keetma piimasuppi heeringaga, mis ma temaga pihta hakkan?

Tammsaare känd ja piimasupp heeringaga Austerlitzi taeva ning Nataša Rostova vastu – 10:0 meie, suurvene kasuks. Mingit uhkust ma selle tõttu ei tunne. Kaista Venemaa suurust kõrvalasuva riigi territooriumil tundub mulle kohatu.

Kuid eri kultuuride dialoog alles algab.

 "…vaid kõige ehtsam vene pätt. Tema olemasolu olimegi juba peaaegu unustanud. Vahel, öises pimedas kangialuses oli ta end meile mõne rusikavopsuga meelde tuletanud, aga seni polnud ta meile siiski väga palju liiga teinud. Elas justkui kuskil mujal, teises maailmas, omaenda kookonis. Meie jaoks oli see mugav. Polnud ju probleemi.

Pruukis aga Eesti riigil veidike mehisust üles näidata, ja tundmatu näitaski Tõnismäel oma tõelist palet. Ülemöödunud ööl Hugo Bossi poest saadud uuest ülikonnast on talle vähe. Maitse on suus ja vaim on valmis… "Vsjo naše – kõik on meie!" hüüete saatel tormavad nad taas lõhkuma ja rüüstama. Paneme siis väheks ajaks oma aknad Püssi plaatidega kinni… Ega see esimene kord ole oma riiki kaitsta... Ja kohtleme tundmatut pätti pätile vääriliselt."

Need on katkendid Eesti keskse ajalehe Postimees artiklist, mis ilmus 29. aprillil 2007 – kohe pärast kurva kuulsusega "pronksiööd", kui märatsev inimsumm peaaegu et hävitas Tallinna kesklinna.
 
Lugu Vabastaja ausamba ümber kestis pikka aega ning arenes vaevaliselt. Et teisaldada mälestusmärk kesklinnast Sõjaväekalmistule, oli Eesti valitsus sunnitud muutma seadust, tõrjuma tagasi Venemaa pahameelt, kaotama mitu miljonit eurot majandussanktsioonidele ning saama rahvusvahelist tunnustust äärmuslikelt natsionalistidelt.

Ööl vastu 27. aprilli mälestusmärk Tõnismäe nõlvalt siiski kadus. Korrarikkumiste tõttu vahistas politsei väga karmilt 1200 inimest, ning nagu oli välja öeldud valitsuse pressikonverentsil, osutus kaks kolmandikku neist olema venelased. Ent ajalooline artikkel Postimehes kandis kahemõttelist pealkirja "Tundmatu vene pätt". Päti portree sai värvikas. Eestlaste teadvusesse jättis see oma jälje ilmselt igaveseks.

"Millisena te näete vene inimest?" küsin ma kolmelt 19-aastaselt noormehelt ja sama vanalt tütarlapselt, kes kõik on Eesti kooli 12. klassi õpilased.

Noored vaatavad vilksamisi teineteisele otsa. Paus kestab küllaltki pikalt ja laheneb ootamatult tuliste monoloogidena.

"Vene inimene käitub tunduvalt agressiivsemalt, kui eestlased, käitub väljakutsuvalt."
"Tema riietus on palju kirevam kui eestlasel. Noh, lihtsalt öeldes ta on maitsetult riides."
"Tal on kindla peale jalas sellised püksid, milles inimesed sporti teevad. Teate, sellised väljaveninud põlvekohtadega…"

Neli taibukat noort kissitab elajaliku pilguga mulle otsa, nähtavasti oodates, millal ma näost agressiivseks muutun. Kuid pahameele asemel on mul raske tundmus: haletsus seguneb tülgastuse ja tüütu igavusega. Paradoks, mis paneb mu katuse sõitma seisneb selles, et need on vene lapsed. Lõimitud.

Me istume ühes parimas Eesti koolis, Inglise Kolledžis. Vene lapsel on siia väga keeruline sisse saada. 57-st 12. klassi õpilasest on sääraseid õnnelikke, nagu see minu ees istuv nelik, nende endi väljenduse kohaselt viis ja pool inimest (viies on vaid pooleldi venelane). Inglise Kolledž on Eesti hariduse tsitadell. Siin kujundatakse tõelisi eestlasi. Tõelise eesti vaatega elule.
 
Skoor muutub võrdseks. Ühest küljest piimasupp heeringaga, teisest dressipüksid ja okupandi kole lõust. 10:10 kahe külg külje kõrval elava rahva absoluutse ja ületamatu desintegratsiooni kasuks.

Õli ja vesi

Väikese riigi pinnal elavate eestlaste ja venelaste killustatuse suurust on keeruline endale ette kujutada. End Euroopa Liidu multikultuurse päikese kiirtes soojendavale riigile on selline asjade asetus vähetõenäoline. Sellele vaatamata on siin kõik kindlapiiriliselt ära jagatud kahe rahvuse vahel.

On eesti ja vene koolid, lasteaiad, äriprojektid, firmad, tänavad, majad, isegi linnad. Tööstuslinnas Narvas võib elada terve elu kuulmata kordagi ühtegi eestikeelset sõna. Kuid põllumajanduslikus lääneosas ei ole vene keelt kuulda. Ainult Tallinnas, mis asetseb umbes kahe rahvusäärmuse vahel, kohtuvad nii eestlased kui venelased – nii ühtesid kui teisi on siin peaaegu võrselt. Kohtuvad, aga ei suhtle.

"Kellel teist on eestlastest sõpru?" küsin ma venekeelse Tallinna kooli 12. klassi õpilastelt.

Minu ees on suur klass, oma 30-35 õpilast. Ebakindlalt tõuseb kaks-kolm kätt.

"Miks nii vähe? Kas eestlased on kuidagi teistsugused?"

"Ei, mitte," vastavad lapsed läbisegi, "normaalsed inimesed. Nagu meiegi."
 
"Miks te siis nii vähe suhtlete?"

Klassist käib üle laine – kõik kehitavad sõbralikult õlgu.

"Nii lihtsalt on…"

Õpetaja närveerib silmnähtavalt ja üritab kogu jõust siluda tahtmatult tekkinud poliitilist ebakorrektsust.

"Noh, lapsed käivad trennides, huviringides, seal suhtlevad nad eestlastega väga palju," sädistab ta, paljutähendusliku pilguga klassi poole vaadates.
 
Klass tema paljutähenduslikke pilke ei mõista. Ning ega statistikagi õpetaja poolel ole. Vastavalt "Lõimumise 2011. aasta monitooringule" on ainult 34 protsendil eestlastest tuttavaid vene keelt kõnelevate naabrite seas. Venelastel on see näit kõrgem: 53 protsenti. Kuid mõlemad numbrid kahanevad jätkuvalt.

Integratsiooniprogrammidesse läheb siin suur hulk raha, kasutatakse mitmemiljonilisi Euroopa abirahasid, kuid tulemus pole isegi mitte nullilähedane, vaid negatiivne. Vastavalt Euroopa Liidu rassismi ja ksenofoobia teaduskeskuse uuringule on Eesti kõige rassistlikumalt meelestatud riik Euroopa Liidus. Üle poolte põliseestlaste on veendunud, et erinevate rasside, religioonide ja kultuuride kooseksisteerimine ühes ühiskonnas ei tule talle kasuks. Igal aastal hoiatavad OSCE vaatlejad Eestit rahvuspoliitikas tehtud vigade ja äärmuslikkuse eest. Vastuseks on kõlisev vaikus, mida üliharva rikub vali pahameel Eesti suveräänsusesse tikkumise pärast.
 
Vastastikuseks suhltemiseks mõeldud koht eestlaste ja venelaste hingedes on ammu muutunud mingiks pidevalt veritsevaks ja end sellega meelde tuletavaks rebenenud haavaks. Süüdlaste ja õigete otsimise katsetes suurt mõtet ei ole. Skoor muutub alati võrseks. Kuid see pole sõbralik viik. See murrab konflikti mõlema osapoole saatust.

Sõna ja tegu

Vene gümnaasiumite eestikeelsele õppele ülemineku lugu ei ole alguse saanud eile ega lõppe kindlasti ka homseks. Sellele teemale reageeriakse siin umbes samamoodi, kui Ameerika kurjategija elektritooli nähes: kõik hakkavad kohe vappuma.
 
"Situatsioon on järgmine," räägib kohalik jurist ja õiguskaitsja, MTÜ "Vene kool Eestis" aktivist ning Inimõiguste teabekeskuse töötaja Mstislav Russakov pingutatud irooniaga püüdlikult ärritust varjates.

"Nõukogude ajast on siin olnud kakskeelne haridus. Olid vene ja eesti koolid, lasteaiad, õpperühmad ülikoolides – põhimõtteliselt oli kõik normaalne. Alates 1991. aasast hakati venelastest õppejõudusid riiklikest ülikoolidest välja puksima: mõni ei osanud eesti keelt, mõnel polnud kodakondsust. Ühesõnaga, nad aeti kõik minema, alles jäid peaaegu eranditult eestlased, kellest mõningad ei osanud vene keelt. Vastavalt hakkasid ka venekeelsed õpperühmad kaduma. Ja siis hakkasid head inimesed valitsusparteides väga muretsema vene laste pärast: vaat lõpetavad nad oma vene gümnaasiumi vene keeles ja kuidas nad sellega pärast Tartu Ülikooli saavad astuda, kuhu jääb eestikeelne õpetamine?"

Vene gümnaasiumite eestistamisest hakati rääkima 1993. aastal, kui Eestis oli omariiklust olnud kõigest kaks aastat. Siis vaevalt keegi mõistis, et sõltumatus ei tähenda seda, et kõik on lubatud. Eesti poliitilise nooruse peamine loosung oli "Plats puhtaks!". Kellest – seda mõistsid kõik. Vene gümnaasiumite eesti õppekeelele ülemineku mõte säärases poliitilises kontekstis tähendas sisuliselt "kättemaksu sunnilise venestamise eest". Ja seda mõistsid samuti kõik. Postsovetlik sündroom, mis te tahate! Kuid noorus läheb mööda, rumalused jäävad unustusse, need asenduvad sellega, mida riigimehed nimetavad poliitiliseks küpsuseks.

Üks asi on kõlavad loosungid, hoopis teine – kool, lapsed, õpikud ja muu sinnakuuluv. Haridusministeeriumil tuli tõlkida poliitika pedagoogikakeelde. Aga kuidas? Keegi ei teadnud.
Ülemineku esimese tärminina pandi paika 2000. aasta. Nagu näitas ministeeriumi inventuur, oli üleminekuks tollal valmis vaid kaks õppeainet: muusikaõpetus ja kehaline kasvatus. Tähtaeg lükati edasi 2007. aastale. Ja jäädi ootele, millal miskit juhtuma hakkab. 2007. aastaks ei olnud imelikul kombel ära surnud ei eesel ega Padišahh. Eesti uljas noorus aina kestis, venelasi peeti jätkuvalt okupantideks, viiendaks kolonniks, Kremli käepikenduseks, ebarditeks, kes segavad Eestil muutuda tõeliseks Euroopaks.

Ministeerium sattus kahtlasesse olukorda. Ülemineku seadus oli olemas, kuid puudusid vastavad normatiivid ja õppevahendeid, ei olnud üldse mingisugust arusaama, kuidas seda üleminekut teoks teha.

2007. aastal toimus Eestis tähtis sündmus: valitsuskriis, mis oli vahelduva eduga kestnud pea kümme aastat, sai lõpuks läbi. 4. märtsil 2007 võitis valimistel Reformierakond. Reformistide liider Andrus Ansip moodustas valitsuse koalitsioonis koos Isamaa ja Res Publica Liiduga. Riigi natsionalistlik suund mitte ainult ei nõrgenenud, vaid sai juurde uusi poolehoidjaid.
Sellest ajast alates helgib Eesti poliitilisel horisondil neli parteilist tähte. Esimene paar – juba nimetatud koalitsiooniparteid – need on turumajanduse ja rahvusluse pooldajad. Teine paar, sotsiaaldemokraadid ja keskerakondlased seisavad hea sotsiaalsete garantiide ja tolerantsuse eest. Ainult nemad üritavad esindada Eesti parlamendis venekeelse elanikkonna huve. Võimuladviku ning osaliselt kohaliku valijaskonna silmis on just nemad Kremli käepikendus.
 
Kuni kestsid valimised ja kired pronkssõduri üle, omandas vene gümnaasiumite eestistamise abstraktne tees konkreetsed jooned. Oli otsustatud säilitada õpetamine vene keeles 40% ulatuses õppetundide üldarvust. Ülejäänud 60% oli antud allhankena eesti keelele. Haridusministeeriumi vaatenurgast pidi see tagama eesti keele täieliku valdamise, mis võrdub sisuliselt kodakondsuse saamise õigusega. Õppekava otsustati eesti keelele üle viia järk-järgult, üks õppeaine aastas. Üleminek lõppes eelmisel aastal. Nüüd õpetatakse kõikides Eesti venekeelsetes gümnaasiumites 60% õppekavast riigikeeles.

Praegu veel puudub tõendav materjal selle kohta, kas see strateegia oli efektiivne või läbikukkunud. Esimesed eestikeelsed vene koolilõpetajad lõpetavad kooli alles 2014. aastal. Kuid situatsiooni idiootsus on silmaga nähtav juba praegu.

"Eesti keel on meie valitsuse jaoks püha lehm," selgitab mulle ühe Tallinna parima venekeelse kooli tark direktor. "Seetõttu on vaja tegutseda vastavalt asjaoludele."
 
Väärikalt ja asjatundlikult esitleb direktor mulle suurepäraselt korraldatud koolikorraldust. Me jalutame kooli avarates koridorides, siseneme luksusliku sisseseadega klassiruumidesse, vestleme lastega. Moskva ajakirjanikule laulavad lapsed venekeelseid laule ja mängivad pillidel. Siin on kooli muuseum, siin spordisaalid ja siin, pange tähele, robotroonika klassid ja siin meie rikkalik raamatukogu.
 
Ja kus on siis eestikeelne kirjandus?

"Me hoiame seda eraldi," naeratab raamatukoguhoidja viisakalt.
 
Viisakus, viisakus ja veelkord viisakus. Naeratustest ja imetlusest on mul põsesarnad krampis. Ma noogutan mehiselt, naeratan ja pärast iga järjekordset kooliime kordan järjekindlalt üht ja sama palvet: palun näidake, kuidas toimuvad eestikeelsed tunnid.

Vastuseks kergitab direktor kulme, venitab "eeeee" ja vastab, et ei mäleta gümnaasiumiklasside tunniplaani.

Pärast teevad targad inimesed parlamendist mulle selgeks, et ühtki õppeainet pole selles suurepärases kooli kunagi eesti keeles õpetatud ega hakata õpetama. Selle eest seisab viimse veretilgani kogu Tallinna venekeelne elanikkond. Direktor aga tegutseb "vastavalt olukorrale", näidates viisakalt kaugelt tulnud ajakirjanikule "Potjomkini küla". See on tark direktor ja suurepärane kool. Lihtsalt igaüks päästab end nii kuis saab.

"Vastavalt olukorrale" tegutsemise viise on vene koolid välja töötanud juba palju. Mõned talitavad lihtsalt: neli päeva nädalas õpivad õppeaineid vene keeles ja viiendal päeval pühendavad aja sellele, et tuupida pähe eestikeelne terminoloogia. On räigem variant – tõepoolest õpetatakse eesti keeles 60% ulatuses õppekavast, kuid "ei soovita" lastel valida riigieksameiks eestistatud õppeaineid.
 
"Kui ma küsin lastelt "as te saate õppida eesti keeles?", vastavad nad: ei. Tõesõna ei saa," räägib keskerakondlasest parlamendisaadik Yana Toom, üks venekeelse hariduse kaitsjaist. "Saate aru, kooli lõpetavate laste eesti keele valdamise tase on väga erinev. Kui sa lõpetad üheksanda klassi, tuleb sul teha eesti keele B1 (keele valdamise rahvusvaheline skaala – "Russki Reportjor") taseme eksam. See tähendab vestlust võõral maal turisti tasemel. Eksam on sooritatud, kui saad kuuskümmend punkti sajast. See tähendab kaks pluss. Selliselt sooritab eksami enamus. Ja kui oled eksami sooritanud hindele kaks pluss, lähed sa gümnaasiumisse, kus on 60% õppekavast eesti keeles. Ja sa lihtsalt ei saa õppida, see ei ole võimalik! Meie õpetajad räägivad ise samuti eesti keelt halvasti. Nad sooritavad keeleeksami kõrgemale C1 kategooriale. Kuid seal on sama: said kuuskümmend punkti sajast kätte – võid tööle minna. See tähendab, et meie lapsi õpetavad samasugused vene inimesed, kellel on väga kehvake eesti keele oskus.
 
Kooliõpetajatele tundub vene-eesti keelebarjääri ületamine põhimõtteliselt võimatu. Teine keelkond, 14 käänet, spetsiifiline sõnamoodustusviis – kaebavad eesti keele õpetajad. Pole võimalik selgeks õpetada! Seda sama räägivad ka vene keele õpetajad."
 
"Vene keelt ei ole võimalik selgeks õppida!" teatas mulle Eesti kooli venelannast õpetaja.
 
"Üks tool, kuid viis tooli. Kuidas seda lastele selgitada?"
 
Meie kuus käänet eesti keele 14 vastu – võidab jällegi seesama desintegratsioon. Lingvistika on Eestis imelikul kombel muutunud akadeemilisest õppeainest keskaegseks nõidade protsessiks.
Kui üritada arutleda loogiliselt, siis riigikeele teadmise nõudes on oma tõepõhi all. Ilma kurkuulsa B1-ta pole võimalik saada kodakondsust. Ilma C1-ta ei võeta kvalifitseeritud tööle. See on fakt nr 1, tähistame seda tähega A. On ka fakt nr 2 (tähistame selle tähega B): venelastest lapsevanemad mõistavad suurepäraselt, kus nad elavad ja tahavad õpetada lastele eesti keelt. Mis võiks olla lihtsam – kui ühed tahavad õpetada ja teised ära õppida, ühendage need kaks soovi ja kõik on õnnelikud. Kuid loogikaga toimub siin miskit imelikku. Eesti teekond punktist A punkti B on piinavalt raske.

"Loomulikult, venelased peavad oskama eesti keelt!" taob ärritunult kätt vastu lauda jurist Russakov.

"Ja kõik normaalsed lapsevanemad tahavad, et nende lapsed õpiksid ära eesti keele. Kuid saage ometi aru, me ei pea muutuma eestlasteks! Meil on siin olemas lõimumiskavad, neis on ausalt ära öeldud, et venelased saavad vähem palka, venelastel on madalam sotsiaalne staatus - on halb olla venelane Eestis. Vaat siin eestlased mõtlevad: kuidas küll aidata venelasi, et neil ei oleks nii halb? No muidugi, teeme neist eestlased! Aga kuidas? Väga lihtne. Lõimime, mis tähendab assimileerime. See tähendab seda, kui lõimitud lapsed hakkavad oma venelastest lapsevanemaid häbenema. Saage aru, et tegelikult on see kõik kunstlik. Kedagi need venekeelsed koolid ei sega. Miks pole võimalik õppida eesti keelt, kuid saada venekeelne haridus?"

Eesti poliitiline geomeetria ei rajane Eukliedese aksioomil. Et pääseda punktist A punkti B, on vaja liikuda kuhu iganes, aga ainult mitte edasi. Ministeerium ega õpetajad isegi ei ürita koostada õpikuid, välja töötada metoodikaid ja tõepoolest õpetada lastele eesti keelt.
 
"Seda pole kellelegi vaja," selgitab Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna pressisekretär Vadim Bolobrovtsev, minu naiivsuse pärast kulmu kortsutades. "On vaja poliitilist kolli, kes juba hirmsa varjuna Eesti kohal ripub. Tulevad järjekordsed valimised ja jälle hakkab sama trall: venelased ei taha keelt õppida, kuid me sunnime neid selleks. Ja taaskord hääletavad valijad selle poolt."
 
Vene koolide poolel on kogu rahvusvaheline õigus ja isegi Eesti Põhiseadus. Kuid kaitsta oma gümnaasiume on venelastel keeruline. Pärast pronksiööd oodatakse neilt vaid üht: tänavarahutusi, kaost – ühesõnaga kõike, milleks ebardid on võimelised. Kuid imelikud venelased ei taha olla ebardid. Mida teha?

Praegu on olukord takerdunud kohtute, pöördumiste, petitsioonide tasandile. Peamine lootus – Euroopa Inimõiguste kohus. Eesti venelased vajavad meeleheitlikult toetust väljastpoolt. Ja hoidku jumal, kui see toetus tuleb Venemaalt: Vene välisministeeriumi igasugused katsed sekkuda vene gümnaasiumite saatusesse toob vastupidise tulemuse. Venemaa imperaatorlik bassikõla on haprale Eesti poliitikale kui kutse vastupanu osutamiseks viimse veretilgani. Oleks ju lihtne aidata vene koole õpikute, metoodiliste materjalide ja kvalifitseeritud tööjõuga. Kuid ka Venemaa on postsovetliku sündroomi küüsis.
 
Hirm ja värin

"Tõtt öelda, ei osanudki ma seda enda peas kokku viia," tunnistab riigikogulane Yana Toom. "Kas mäletate neid Dovlatovi laadijaid, kes jõid cherry't väikestest pitsidest? Kuid, kui mõistad, kuidas need laadijad meid kogu selle aja ei sallinud, tekib mingisugune tunnetuslik ebakõla. Mu tütar õppis eesti koolis ja sõbrustas eestlastega. Ja siis juhtus see 2007. aasta aprill ja ta tuli minu juurde vaat selliste silmadega: "Ema, miks Sa mulle ei öelnud, et nad meid niimoodi vihkavad?!" Ja kõik! Ta elab Moskvas ega taha midagi kuulda sellest maast. Need on mingisugued teie asjad – pöördumatud. Ja täiesti arusaamatu on see, kuidas sellega edasi olla."
 
Mille eest meid siis niimoodi?

"Kui sa elad kaua koos eestlastega ja tunned seda rahvast, saad aru, et teisiti ei saanudki olla. Eesti ajalugu – see on seitsesada aastat orjapõlve, mida siinmail ei suudeta kuidagi unustada. See rahvas on säilinud tänu sellele, et on kogu aeg olnud ringkaitses, ühendades jõud ühise vaenlase vastu. Nüüd vaenlast ei ole, kuid on jäänud harjumus võidelda. Kellega? Muidugi, kohalike venelastega. Nüüd oleme juba meie selles olukorras, milles eestlased olid seitsesada aastat - kogu aeg seisame millelegi vastu. Ja see rebib meid lihtsalt tükkideks. "

Enne kohtumist Yanaga instrueeriti mind eraldi tema rahvuse osas. Säärane juhendamine on Eesti puhul vältimatu. Siin on venelased, kes on venelaste poolt ja kes on vastu, on eestlased, kes on eestlaste poolt ja kes on nende vastu. On veel suur hulk ideoloogilisi peensusi, nagu pooleldi eestlased, pooleldi venelased, kes on poolt või vastu ja nii edasi.
 
Yana on kakskeelsest perekonnast, kuid samastab end venelasena. Ta kuulub nende väheste Eesti elanike hulka, kelle jaoks on mõlemad keeled emakeeled. Siin on selliseid vaid 7%. Yana üritab olla vahelüliks kahe maailma vahel. Välja tuleb see halvasti. Mõlemad pooled suhtlevad teineteisega põhimõttel "kohtusid kord kurt ja pime".
 
"Oo! Seda tekitatakse kunstlikult!" vastab minu desintegreerimist puudutavale küsimusele parlamendi asespiiker, võimuloleva Reformierakonna liige Laine Randjärv veetleva naeratuse ja armsa eestikeelse aktsendiga. "Mõelge, palju elab maailmas inimesi, kes räägib eesti keelt. Üks miljon! Meist on üle sõitnud Taani, Poola, Saksamaa, Rootsi, Venemaa, meil on aga jagunud kavalust tuhat aastat elada ja rääkida oma keeles, omada oma ülikooli, teatrit, kino. Ja selle asemel, et väärtustada seda, te imestate, miks me pole segunenud. Sellepärast, et me täna rikastame maailmakultuuri sellega, et on olemas veel üks keel. Ja selle asemel, et rõõmustada, tunneb suur riik – Venemaa – muret: mida tehakse siin vene keelega. Aga siin ei tehta sellega midagi…"

Laine on samuti kakskeelsest perekonnast, on isegi Moskvas sündinud. Kuid tema – on eestlane. Selles, mida ta räägib, ei ole midagi halba. Jah, eestlastel on, mille üle uhkust tunda: nende uurali keelkonda kuuluv keel on tõepoolest täiesti unikaalne. Jah, Eesti Põhiseadus annab õiguse oma rahvuse ja keelekultuuri säilitamiseks ja arendamiseks. Jah, Eesti elab teravalt ja eredalt kaasa oma riiklusele, millest oli ilma 700 aastat. Jah, eestlased on esmakordselt saanud oma riigi peremeesteks ja soovivad teha selle tõeliselt eestikeskseks. See kõik oleks õige ja hea, kui mitte need venelased. Venelased – see on komistuskivi eesti sootsiumi ideaalmaastikul. Teine keel, teine mentaliteet, teine maailmavaade, teine ajalooline kogemus, teistsugune suhtumine võimu. Eesti pool eelistab võtta venelased sulgudesse.

Vene keeles ei tehta siin tõepoolest mitte midagi. Ei tõlgita seadusi, ei kirjutata ravimite kasutusjuhendeid, ohutusnõudeid transpordis ja tööstuses, ei võeta vastu venekeelseid kohtuhagisid. Eesti kogu poliitiline elu toimub ainult eesti keeles, selle sisu venelased suures osas lihtsalt ei tea. Venelased, kes moodustavad peaaegu kolmandiku riigi elanikkonnast, elavad imeliku isoleerituse tsoonis – nad on justkui nähtamatud. Neid siin justkui ei ole.

Ajal, kui ma viibisin Tallinnas, arutleti kohalikus ajakirjanduses kirega värske sotsioloogilise uuringu tulemuste üle. Kümme standardset vene ees- ja perekonnanimedega ja samapalju eestlaste nimedega CV-d oli saadetud mitmekümnesse Eesti firmasse. Tuli välja, et Küllisid ja Jaakusid kutsuti töövestlusele kolm korda sagedamini, kui Vasjasid ja Mašasid. Seda kinnitab ametlik statistika. Töötus ulatub venekeelse elanikkonna seas 17%-ni, eestikeelse elanikkonna seas – 9,8%. See tähendab, et 70% Eesti töötutest on venelased. Küsin Lainelt vene elanikkonna diskrimineerimise kohta ja saan vastuseks päikeselise naeratuse.

"Ei-ei, mis te nüüd! Ma ei tea, kust sellised hirmud on tulnud. Justkui keegi oleks joonistanud midagi mustadesse raamidesse."

Kõik. Selle eesti optimismi raudbetoonseina vastu löövad venelased end ära juba oma kakskümmend aastat.

Siinne vene kuulmine on haiglaslikult terav. Igas Eesti poliitorkesteri esitatavas meloodias eristavad venelased õudusega tagakiusamise helisid. Hiljuti jooksis Eesti telekanalites kohaliku telekommunikatsioonifirma Elioni reklaam. Armsad eesti mänedžerid teatasid meeldiva aktsendiga, et õppisid spetsiaalselt ära vene keele, et vene abonentidel oleks mugav kasutada nende teenuseid. Reklaam tekitas vene elanikkonna hulgas pahameelt. Miks peavad eestlased õppima vene keelt, kui võiks lihtsalt venelasi võtta tööle? Tahaks öelda, et hulluks olete läinud! Kuid venelased ei ole hulluks läinud. Või vähemasti veel ei ole. Lihtsalt siin on nii kombeks.
 
Kui Eesti seriaalis on verejanuline bandiit, on see ilmtingimata venelane, kui laste animafilmis on pahatahtlik kangelane, siis antakse sellele helindamisel vene aktsent. Kui Eesti lastele tahetakse tutvustada suurt vene luulet, siis näitena tuuakse ära Jevgeni Vinokurovi luuletus "Narkomaan". Mitte sellepärast, et kõik venelased on sellised. Lihtsalt siin on nii kombeks.
 
Kui lugeda Eesti ajakirjandust, jääb mulje, et peale venelaste ja Venemaa eestlasi suurt midagi ei huvitagi. Analüütikute arvestuste järgi hõlmab vene teema üle 30% uudistest. See on võidukindel trump veebilehtede haldajatele. Uudis selle kohta, et Londonis märgati autot, mille numbrimärk sisaldas tähti XUY – tähendab mituttuhandet klikki ja mitutsada kommentaari. Vau! Siin on nii kombeks!

Kõik see oleks naljakas, kui ei oleks nii hirmus.
 
Eelmise aasta mais kogus MTÜ "Vene kool Eestis" 35 000 allkirja venekeelsete gümnaasiumite eestistamise vastu. Sellel puhul kogunes parlamendihoone juurde trobikond demonstrante. Siis tuli tribüünile Yana Toom ja pöördus inimeste poole sümboolse üleskutsega: "Kui te näete eestlast, kallistage teda ja öelge, et te ei ole vaenlane, et te armastate seda maad!“ Demonstrandid plaksutasid pikalt. Mõne aja pärast astus Yana juurde parlamendisaadikust kolleeg ja soovitas eestlasi mitte kallistada, vaid tulistada endale kuul pähe…

Ma tahaksin karjuda: "Aitab! Ma olen suure rahva tütar, ma ei taha rohkem selliseid mänge mängida!"

Vana ja uus

Jaak Allik, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna parlamendifraktsiooni liige võtab mind vastu parlamendihoones, luksuslikus klassitsismiajastu lossis asuvas isiklikus hubases kabinetis. Kabineti aknad avanevad hoovi. Sealt paistavad tänavakivid, hoolikalt ehitatud tiibhooned – sajand tagasi rakendati siin lahti hobuseid, tähtsalt patseerisid ringi haned. Idülliline Eesti õdusus. Teiselt poolt avaneb lossi vaade Toompea traagilisele nõlvale ja paraadrõdu sammastele. Sealt tervitab kohalik võim oma rahvast ja suurt maailma – sedasama Euroopat, ahvatlevat ja tabamatut, mis kaob silmapiiril mereudusse. Me istume enam-vähem uue Euroopa ja vana Eesti keskpaigas.
 
Allik on siinse poliitliidri suurepärane võrdkuju: suur, rahulik, vaevumärgatava elegantse vimmakusega. Korralikult pöetud kikkhabeme ja läbitungiva iroonilise pilguga. Ta on üks vähestest Eesti poliitikuist, kes loobus venelaste lollitamisest. Rahvuslusest äravaevatud valijaskond kuuleb sotsiaaldemokraatide suust lootust. Erakonna reiting kasvab iga aastaga, mis kutsub esile reformistide kõlatut ärritust, süüdistades sotsiaaldemokraate tolerantsuses ja Eesti huvide reetmises. Ent Allikul on oma ettekujutus Eesti huvidest.

"Meie haridusministeerium teeb seda headest kavatsustest," räägib Allik eesti aktsendi ja targa eaka mehe irooniaga. "Et vene noored oleksid konkurentsivõimelisemad ülikooliturul. Nii nad räägivad. Kuid ma ütleksin, et see on puhtalt bolševistlik lähenemine. Nad teavad, kuidas on inimestel hea olla ja nad soovivad jõuga sundida inimesi olema õnnelikud. Mida see annab?"

Kunstliku imestusega laiutab Allik käsi.

"Kui meil on idee, et Eesti venekeelne elanikkond on viies kolonn, siis me peame tegema selle lojaalseks Eesti riigile," nämmutab ta venekeelseid sõnu kiirustamata. "See on ju elementaarne! Aga meie teeme esialgu kõik, et nende lojaalsus vaid väheneks. See tähendab, et ühelt poolt me kardame, aga teiselt poolt ei tee midagi, et inimesed tõepoolest lõimuks."
 
Allik läidab rahulikult sigareti.

"Nendel noortel peab olema motivatsioon, et keelt õppida. Aga seda ei ole. Miks? Sest kakskümmend aastat teeme me kõik selleks, et Eestis ei oleks vene intelligentsi. Võtame ette väikeseid kavalusi, piiname neid tasapisi, ei anna üht või teist – las nad sõidavad kõik minema."
 
Ta raputab hoolsalt tuhka portselanist tuhatoosi, millele maalitud karjaseneiud.

"Kes on kõige ohtlikum inimene Eesti poliitiku jaoks? Vabalt eesti keelt valdav ja kodakondsust omav venelane. Kas me võtame ta siis vastu oma parlamenti, oma valitsusse, oma ministeeriumisse? Avage ükskõik millise Eesti ministeeriumi koduleht. Kui te leiate sealt kaks-kolm protsenti vene perekonnanimesid, siis on see suur üllatus. Ja muidugi, need koolinoored teavad, et neid ei võeta niikuinii omade sekka…"

Aga miks?

"Sellepärast, et rahvas pole kuigi kaugelevaatav!" ütleb Allik tabavalt. Ta on suitsetamise lõpetanud ja kustutab sigaretti vastu karjaseneiusid eestlasele omase kavakindlusega.
 
"Nad ütlevad: las venelased sõidavad kõik minema, aga nad ei saa aru, et hommepäev pole neil siis enam transporti ega elektrienergiat, sest need tegevusalad on venelaste käes. No muidugi, kõik räägivad "okupatsioon, Siber", kuid on vajalik mõista, et bolševistliku režiimi käes kannatasid venelased eestlastest veelgi enam. Kardavad, et meid taas okupeeritakse - see on üleüldse täielik jama! Vaat Putin nüüd mõtleb hommikust õhtuni, kuidas Eestit rünnata, roomates, üle piiri. Täielik jama! Kuid lihtinimesele mõjub kuidagi…"

Allik kortsutab põlastavalt kulmu ja eemaldab hoolsalt põlvelt nähtamatu tolmukübemekese.

Aga kuidas see peaks ideaalis olema?

"Noh! Ideaalis! Meie rahvuslus teeb Eestist provintsi, te ju ise näete. Euroopa tagahoov, mitte enamat. Muidugi, Eestist peab saama riik, mis seisab eraõiguslikul ja mitte rahvuslikul alusel. Venelased peavad saama ka parlamendis töötada ja mujal samuti. Ja siis võiksime me olla positiivseks eelpostiks euroliidule. Selle asemel oleme aga muutunud suure liidu väikeseks kurjaks koeraks. Milleks? Nii sakslased kui prantslased vaatavad meid imelikult. Neil on meie suhtes teised huvid."

Suur ja väike

"Kuradi riik!" röögin ma mõttes üle kogu tänava. "Ma ei suuda siin rohkem olla! Väljas on XXI sajand, Euroopa Liit, pagan võtaks, aga nemad jõudsid tagasi selleni, mille juurest ära läksid: Nõukogude Liit nagu oli, nii on ka jäänud…"

Tund aega tagasi nimetasid vene lapsed Eesti koolis mind okupandiks. Ajalooraamatuist lugesin ma kangelaslikest eestlastest, kes sõdisid Hitleri poolel. See on meeletus! Ajalooline umbtee!

Kuidas te siin elate? Siin ju ei ole võimalik elada!

Saša, minu tuttav Facebookist, kes on külalislahkelt võtnud vaevaks näidata mulle õhtust Tallinna, vaikib ja raputab nukralt pead. Saša on 32-aastane, ta on venelane, sündinud ja kasvanud Eestis. Üldiselt on ta filosoof, kuid kohakaasluse alusel suurepärane IT-spetsialist. Ta on ainus, kes minu uutest tuttavatest ei osale siinses arusaamade sõjas. Saša töötab Tallinna Ülikoolis külg külje kõrval eestlastega. Räägib, et mingeid etnilisi konflikte pole ealeski olnud: just venelased on emotsionaalsed ja võivad kõik näkku paisata, eestlased mitte kunagi.

"Saage aru, mingit probleemi ju ei ole," räägib Saša tasaselt. "Kõik, kes on tahtnud eesti keele selgeks saada, on selle ammu ära õppinud. Kui teil on, millega tegeleda, siis võite siin elada toimuvale tähelepanu pööramata. "

Hämardub. Taas tibab igavene eesti vihm, taas langevad tänavakividele vahtralehed. Noored suudlevad vaateplatside rinnatistel. Vihmane tuuletu vaikus.

"Näete neid maju, vitriine, poekesi?" küsib Saša ootamatult. "Kujutage endale ette, et pärast pronksiööd oli see kõik varemeis. Kõik aknad olid puruks pekstud, kauplused tühjaks röövitud, uksed maha murtud…"

Saša kodumaa on siin, Tallinnas, nendes vihmades, lehtedes, kõverates tänavakestes, kajakates ja meretuules. Väike maa. Nagu siin öeldakse, et klassikaaslaste maa. Väga üksildaste ja nukrate klassikaaslaste, kellel pole kuhugi mujale minna, kui vaid Toompea vaiksetele väljakutele.
 
"Saage aru, eestlased peavad väga oma riigist lugu," kõneleb Saša. "Ja mida tähendab nende jaoks riik? See on vabadus naabritest. Nad on väga kinnised inimesed. Nad ei taha kedagi oma riiki. Ei venelasi, ei hiinlasi ega üldse kedagi. Nad tahavad olla üksi. Kuidas me ka ei püüaks, me jääme nende jaoks võõraks. Pole midagi parata. Noor põlvkond pole enam niivõrd selles kinni, kuid nemad sõidavad kõik minema. Neil on üldiselt ükskõik."

Kas teie sõidate ka ära?

Saša noogutab kurvalt pead.

"Jah, mina sõidan ka ära. Lõpetan ühe töö ja sõidan ära."
 
Seal ja siin

"Kas Eestis on igav?" küsin ma Yana Toomilt.

"Asi pole selles, et igav…" Yana valib mõtlikult õigeid sõnu. "Kuidagi umbne. Mõistate, meil ei ole ühist ideed, mis meid ühte seoks ja kuhugi edasi viiks. Mul on viis last, nad kõik sõidavad ära ja mina ei ole sellele vastu."

Kes võidab eesti ja vene keele vahelises vastuseisus?

"Eesti keel ei saa võita," raputab Yana pead. "Selle keele kandjaid on 900 000. See on väljasurev keel, väljasurev rahvus – selles on asja tuum. Kui minu käest küsitakse perspektiive, meenub mulle alati, et Mooses ei eksitanud ju asjatult juute nelikümmend aastat mööda kõrbe, kuni viimane ori oli surnud. Kuid meil niipalju aega ei ole."
 
"Demograafiline agoonia" – sellist terminit kasutatakse siin sageli. Riigis, kus rahvastiku suurusjärk on võrreldav Moskva ühe elurajooni suurusega – 1 294 000 inimest – sündivus on viimastel aastatel langenud 12 000 lapseni aastas. Igal aastal lahkub riigist umbes 5 000 kodanikku ja rahvastik vananeb ohjeldamatult. Kui 2000. aastal õppis Eesti koolides 208 000 last, siis praegu on neid järele jäänud 134 000… On kombeks öelda, et statistika on ilmetu. Kuid Eestis on ilme kõigel: nii rahvusel, poliitikal kui isegi statistikal.

Tallinna kahes parimas gümnaasiumis – vene- ja eestikeelses – esitasin ma lastele ühtesid ja samu küsimusi. Vastused olid tavaliselt erinevad ning vaid ühel juhul langesid need kokku.
 
Kas te suhtute Eestisse kui oma kodumaasse?

"Üldiset küll," kõlavad vene kooliõpilaste ebakindlad hääled.
 
"Jah," vastavad selgelt eesti kooli õpilased.

Kas te olete mõelnud, et selle riigi tulevik – see olete teie?

"Ei," vastavad vene lapsed veidi kindlamalt.

"Jah," vastavad eestlased kindlalt.

Kes kavatseb pärast kooli Eestist minema sõita?

Vene koolis tõuseb hulk käsi. Eesti koolis jääb vastusena õhku rippuma raske vaikimine. Tuleb välja, et ära sõidavad kõik.
 
Kas te tulete tagasi?

"Ei," vastatakse otsusekindlalt vene koolis.

"Igal juhul me jääme suhteid hoidma. Meil on siin vanemad, sõbrad. Hakkame neid aitama, helistama, noh, kirju kirjutama…" räägib arglikult tütarlaps eesti kooli lõpuklassist.
 
Eestisse naasta suurt mõtet ei ole. Milleks? Seni, kuni ma viibisin Tallinnas, halvas Eesti meditsiini arstide streik. Keskmine arst saab siin umbes 1500 eurot. Ääretult kõrge Eesti elatustaseme juures tähendab selline palk kopikaid. Sealjuures Soome arstid saavad 5000 eurot, neil on hulk sotsiaalseid soodustusi ja neist on seal terav puudus. Tallinnat ühendab Helsingiga praamiühendus. Pilet on odav, viisat ei ole vaja. Poolteist tundi ja oledki šokolaadi sees. Tuleb välja, et Tartu ülikooli tunnustatud arstiteaduskond valmistab ette tööjõudu Euroopa Liidule, mitte Eestile endale. Streikivad arstid – need on need, kes on loobunud emigreerumise ahvatlustest, need on tõelised patrioodid. Ent peaminister juba jõudis vastata nende nõudmistele: "Palka ei tõsteta. Teist vastust ei tule." Miks siis need lapsed peaksid tagasi tulema?

Ideoloogilises võitluses vene ja eesti keele vahel olid võidukad hoopis teised keeled: inglise, soome, rootsi, saksa keel.

Ma väljun koolimajast igavesse Tallinna vihmasajusse ja kõnnin mööda pealinna inimtühje tänavaid. Õnnetu väike Eesti, mis lootusetult on kaotamas omaenda lapsi, transiidipunkt Ida ja Lääne vahel. Siin on kõik mineviku ajavormis – minevik olevikus. Üks ja ainus suur "järgne": vanalinna Saksa-järgne arhitektuur, poliitilise eliidi Nõukogude-järgne mõtlemine, sõjajärgne vastasseis vene impeeriumi ees, järgne, järgne, järgne… Justkui kõik Eesti jaoks kõige suurem ja olulisem on jäänud minevikku. Justkui viimasel kahekümnel aastal ta polegi muud teinud, kui arveid õiendanud, vanade pettumuste eest kätte maksnud, rehkendanud, kes või mis on talle moraalselt võlgu jäänud.

Suurte impeeriumite geopoliitilises tragöödias ellu kutsutud Eesti on ideaalne postsovetliku sündroomi mudel – väike valu suure maailma ihul. Jabur naljakas maa, mis ehitab üles rahvuslikku riiki avatud piiride kontekstis, on oma poliitilise kutsega hiljaks jäänud vähemalt sajandi jagu. Ta liigub visalt alla mööda ajaloo ülesliikuvat eskalaatorit. Kui ta kaob – ei märka seda keegi. Jääb vaid pronksingel kaldapealsele, kajakad, äärelinna südantliigutavad majakesed, vaat need tänavakivid ja need inimesed, venelased, eestlased, kes nii lootusetult ja jõuetult armastavad seda maad…

"Russki Reportjori“ toimik
Eesti rahvuspoliitika pärast NSVL lagunemist

Esimene etapp
1991-1995
Suund mitte-eestlaste reemigreerimisele. Viiakse läbi "valikuline" naturalisatsioon, mille tulemusel tekib suur hulk kodakondsuseta isikuid. Põhiseadulikult on kinnitatud üherahvuselise riigi loomine, vastu on võetud sellised põhiõigusaktid nagu kodakondsusseadus, keeleseadus, põhikooli ja gümnaasiumi seadus, välismaalaste seadus jpt. Suund reemigreerimisele ei õnnestu: 93% elanikkonna mitte-eestlastest jääb elama Eestisse.

Teine etapp
1996-1999
Euroopa Liitu ja NATOsse pürgiv Eesti deklareerib eeltoodute mõjutusel mitte-eestlastest elanikkonna lõimimise poliitika algust. 1996. aastal ratifitseerib riigi parlament Euroopa Liidu rahvusvähemuste kaitse konventsiooni. Võetakse vastu vastavasisuline seadus, kuid sellise klausliga, et vähemusteks saab lugeda ainult Eesti riigi kodanikke. 1998. aastal kinnitab parlament "Riikliku integratsioonipoliitika lähtealused“. Kuid tegelikkuses asendub mitte-eestlaste reemigreerimise suund mitte-eestlastest elanikkonna vaikse väljaajamise poliitikaga vähemuste varjatud ja ilmse diskrimineerimise teel.

Kolmas etapp
2000-2007
Eesti ühiskonna 2000.-2007. aasta riikliku integratsiooniprgrammi elluviimine. Aluseks on mitte-eestlaste assimileerimise idee juba oleasolevasse Eesti ühiskonda. Rahvusvähemuste etniline identiteet, keel, kultuur, traditsioonid ja religioon kuulutatakse indiviidi erahuvideks. Rõhk asetatakse eesti keele õppimisele. Faktiliselt muutub integratsioon sunniviisiliseks assimileerimiseks ja seetõttu ei õnnestu (eredaim näide sellele on pronkssõduri teisaldamisest alguse saanud rahutused).

Neljas etapp
2007-2013
Pärast pronksiööd võetakse vastu uus integratsiooniprogramm aastateks 2008-2013 (Eesti lõimumiskava 2008-2013). Selles pööratakse „suurt rõhku kontaktide arendamisse eri rahvuste vahel, koostööle“, - nagu kinnitab rahvastikuminister U. Palo. Tekivad uued nõustamisstruktuurid, sealhulgas parlamendi juurde rahvusvähemuste ümarlaud, rahvusvähemuste nõukoda. Kuid ka selles programmis ei vaadelda vähemusi täieõiguslike Eesti riigi subjektide, vaid lõimumise objektidena. Oluline osa vahendeid eraldatakse väheefektiivsetele integratsiooniprogrammidele naturalisatsioonipropaganda ja tolerantsuse kultiveerimiseks. Laienenud on majanduslikud stiimulid eesti keele õppimiseks. Kärbitakse järk-järgult võimalust saada venekeelne haridus.

Tõlkinud Evelin Povel-Puusepp