Lugeja: elu pole ainult töötamiseks!

Tänapäeva elutempo muutub aina kiiremaks. Vahel tundub, et ühiskond aktsepteerib ainult “superinimest“, kes on võimeline päevad läbi tööd rabama ja kõik muud asjad tahaplaanile jätma. Ometi ei pruugi aastatepikkune töörabamine alati loodetud tulemusteni viia.

Tänapäeva ühiskond pressib meile peale kuvandit, kus kõik lihtsurelikud on superinimesed, kes on võimelised lakkamatult töötama. Neil on kõrgharidus, mitu töökohta, hulganisti kasulikke tutvusi ja palju pooleliolevaid tegemisi. On ainult üks asi, mida superinimesel ei ole - see on aeg.

Karjääriinimestel peab olema tohutult hea oskus jagada end töö ja kodu, pere vahel. Kuid paljudel karjeristidel selline oskus on? Paljudel neist üldse pere on? Tänapäeval eelistavad noored laste asemel korralikku karjääri. Armastatud inimesega võib ju niisamagi koos elada ja lapsed... Need võivad tulla kunagi hiljem või üldse mitte tulla. Paljulapselisus on muutumas harulduseks, sest isegi kui inimestel oleks laste jaoks raha, pole neil nende jaoks enam aega.

Ajast rääkides, millal puhkavad karjääriinimesed, kes käivad esmaspäevast reedeni 8-17-ni tööl? Vaevalt, et õhtul pärast tööd või nädalavahetustel, sest siis on vaja vastata pakilistele töökõndedele- ja kirjadele. Lisaks peab vahel kedagi asendama või mõne kiireloomulise lisaülesande täitmisega tegelema. Ja ootamatust ent tulusast lisatööst ei taha ju keegi ära öelda.

Mõnenädalane puhkus, mille paljud karjeristid veedavad soojal maal justkui lootes omad akusid seal kiiremini täis laadida, et järgmised 11 kuud taas truult töö-ja rahajumalat teenida, ei ole korralik puhkus. See on vaid hetkeline kõrvalepõige tüütust oravarattast, millel enamik tänapäeva inimesi pidevalt jookseb.

Ma arvan, et elu mõte ei ole töö tegemine. Isegi siis kui teha tööd, mis on samal ajal hobi. Töö on töö ja sellest tuleb puhata, sest isegi kõige väsimatum töörabaja väsib ükskord ära. Selle tulemusena võib tal tekkida stress või koguni depressioon, halvenevad suhted kolleegide ja kodustega.

Inimene ei ela ainult selleks, et tööd teha. Elus on nii palju muud, mis on tähtsam kui töö. Miks pööratakse sellele vaatamata tööle ikkagi kõige rohkem tähelepanu, tegeledes vabal ajal tööasjadega ning võttes endale tihti lisakohustusi? On paratamatus, et 5 päeva nädalas tuleb tööl käia, kuid ülejäänud kaks päeva peaks jääma vabaks. Need kaks päeva on aeg, mil tuleb tegeleda millegagi, mis on päriselt oluline.

Igaühel meist on õigus külastada sõpru ja sugulasi, tegeleda enda hobidega, imetleda päikeseloojangut või tähistaevast. See õigus ei ole meil vaid korra aastas, mil on puhkus. See õigus on meil iga päev.