Kolm kõva kivi — kaitsejõud, president ja poliitikud
Sellest peale on jahutud, kas president tohtis või ei tohtinud seadusetähe järgi Kerdiga niiviisi talitada. Vähem on räägitud sellest, kas Kert sobib või ei sobi kaitsejõudusid juhtima või sellest, kes siis ikkagi Kerdist paremini sobiks. Teadaolevalt on presidendi uueks soosikuks kaitsejõudude juhataja kohale Kerdi aastase õpingu ajal kaitsejõudude juhi kohusetäitjaks olnud ja (sel ajal presidendi poolt) brigaadikindraliks ülendatud Märt Tiru, keda samas ei poolda Mart Laar. Tiru olevat paindlikum ja suutvat Eesti riigi poolt prioriteetseks kuulutatud NATOga ühinemise alal rohkem ära teha. Märt Tirul on tõesti pikk kogemus rahupartnelusprogrammiga — temast sai sai kaitsejõudude rahuvalveülem juba kindral Aleksander Einselni ajal.
Pole teada, kas Tiru kandidatuur riigikogus läbi läheb. Avaliku poliitilise debati puhul võib kindlasti üles kerkida küsimusi Tiru nõukogude armee raadioluurega seotud mineviku või väidetava alkoholiprobleemi kohta. Kuigi viimane olevat varrukast imetud (toonane kaitsejõudude juhataja Aleksander Einseln arvas Tiru 1995. aastal reservi käsu — teenistuskohtades on keelatud purjutada — väidetava rikkumise eest. Tiru kaebas Einselni kohtusse ja võitis). Tiru luurajamineviku kohta aga ütlevad spetsialistid: “The man is clean.”
Igal juhul ei ole Tiru ainuvõimalik kandidaat kaitsejõudude juhataja kohale — sisulisteks alternatiivkandidaatideks võib pidada praegust Piirivalveameti peadirektorit kontradmiral Tarmo Kõutsi ja Eesti alalist sõjalist esindajat NATO juures kolonel Vello Loemaad.
Piirivalvest sisuliselt töötava ja areneva organisatsiooni loonud Kõutsi puhul pole selge, kas tal jätkub motivatsiooni. Kas Kõuts ise tahab saada kaitsejõudude juhtajaks? Kolonel Loemaa kandidatuuri pole poliitilistes ringkondades väidetavasti arutatud ja tema esitamist kaalutud, kuigi paljude arvates on tegemist ohvitseriga, kes tunneb asja ja saaks hakkama. Loemaa on juba korra kaitseväe juhataja kohusetäitja olnud: Meri nimetas ta sellele kohale 1995. aasta lõpus pärast tülliminekut kindral Einselniga. Kandidaadid kandidaatideks, peamiseks põhjuseks, miks segadused ja skandaalid kaitsejõudude ümber ei lakka, on pidevalt kolmnurgas president-kaitseväe juhtkond-poliitikud tekkinud tülid.
President on isepäine ja tõlgendab seadusi omatahtsi, väidavad poliitikud. Ometi ei ole see esimene kord, kus Meri jõuga armeejuhti kohalt kangutab või siis riigikogule omaenda poolt väljapakutud kandidaati peale surub. Ainult et eelmisel korral, viie aasta eest, oli presidendi soosiku rollis praegune tagandatu Johannes Kert. Pärast Einselni vabastamist (ja vaatamata Loemaa määramisele kaitseväe juhataja kohusetäitjaks) surus (tema käitumist kirjeldati toona “otsese survena”) president Meri uueks kaitseväe juhatajaks toonast kaitseliidu ülemat Johannes Kerti hoolimata riigikogu vastupunnimisest.
Kogu “Kerdi määramise ja vabastamise jandil” on muidugi laiem tagamaa. Probleemid kaitsejõudude ja kaitseministeeriumiga saavad alguse ajast, mil kirjutati kokku Eesti põhiseadust. Põhiseadusliku Assamblee hoiakute tõttu sai põhiseadus tugevasti mõjustatud 1938. aasta Pätsi aegsest põhiseadusest ja seda eriti riigikaitse osas. Muus osas võidutses progressiivsus.
Poliitikute arvates on kaitsejõudude inimesed saanud seetõttu kogu aeg laveerida valitsuse ja riigipea vahel, otsides vajaduse korral sümpaatiat emmast-kummast kantsist — Toompealt või Kadriorust. “Ja valitsusele pähe sülitada — mis te poisikesed teate, meie oleme spetsialistid!” nagu üks toompea elanik kirjeldab.
Poliitikutele oli uue rahuaja riigikaitse seaduse vajalikkus seega ammu selge. Ainult et Ööveli ajal ei tulnud kaitseministeeriumist seaduseelnõusid. Jüri Luige ajal on (loodetavasti kaitsejõudude arenemiseks vajalikku stabiilsust loovad) eelnõud siiski hakanud sündima.
Mis saab kaitseminister Jüri Luigest? Kas ta peaks Kerdi tagandamise asjus avalikult presidenti toetama? Asjatundjad arvavad (lehtedest erinevalt), et Kerdi vabastamine on puhtalt presidendi samm. Sellest hoolimata olevat näha märke, et ajalugu kordub. Nimelt selles osas, et endisest presidendi soosikust saab üleöö põlualune. Tegelikult pole üldse kindel, kas riigikogu üldse nõustub Johannes Kerti ametist vabastama. 28. augustil keskpäevaks on küll kokku kutsutud riigikogu erakorraline istungi kaitseväe juhataja kindralleitnant Johannes Kerdi vabastamiseks, kuid opositsioon võib sõrad vastu ajada.
Rahvaliidu liige ja riigikaitsekomisjoni esimees Tiit Tammsaar: “Opositsiooni seisukoht on välja kujunemas ja küllaltki ühtne selles, et president Lennart Meri on Kerti omavoliliselt vabastades rikkunud mitut seadust, sealhulgas ka põhiseadust, ning sellega opositsioon ei lepi.” Ilmselt sõltub Kerdi saatus riigikogus suuresti presidendi valmisolekust nimetada uue kaitseväe juhataja kandidaadi nimi. Poliitikatundlikele ninadele aga tundub, et president tahaks küll nõusolekut Kerdi vabastamiseks, kuid (enama mänguruumi saamiseks? Remember Vensel-case?) ei ole veel valmis Kerdi järglast välja käima. Riigikaitsekomisjon saatis möödunud nädalal president Merile märgukirja, milles soovib teada, kes on Kerdi vabastamise korral kaitseväe juhataja uus kandidaat. Tammsaare sõnul pole sellele kirjale vastust tulnud.
Kui kaua veel? Kas tõesti saab kaitseväe juhataja kohale kandidaadi leidmisest Eesti pangale presidendi määramise sarnane jant?
