Mullu jaanuaris oli Reformierakonnal EMORi küsitluse kohaselt toetajaid 30 protsenti, tänavu jaanuaris 20 protsenti. Miks ei taju valitsuse juhtiverakonna peasekretär aasta jooksul kolmandiku toetajaskonna kadumist reaalsusena?

Tüüpiline šokikäitumine

Ühe võimaliku vastuse pakub inimeste tüüpiline käitumine šokiolukorras, mis ajaliselt pikema protsessina näib olevat omane ka teatud organisatsioonidele.

Šokikäitumist on kõige lihtsam illustreerida juhtumiga, mil alkoholijoobes autojuht sõidab ülekäiguraja otsa lapsele. Pahatihti autojuht seejärel põgeneb sündmuspaigalt, selmet aidata kannatanut.

Psühholoogid selgitavad seda šokiga – hirm karistuse eest paralüseerib süüdlase kõik muud reaktsioonid. Seejärel pagenud juhid redutavad kusagil. See on eituse faas, sest inimlikult on väga keeruline juhtunut omaks võtta.

Varem või hiljem hakkab aga õnnetuse põhjustajaid piinama südametunnistus ning osa neist lähebki ise vabatahtlikult end politseile üles andma. See on kahetsuse faas.

Ning juhtunut kahetsenud läbivad veel lõpuks süü omaksvõtu faasi, mille käigus püütakse kas tekitatud kahjusi kompenseerida või määratava karistusega leppimise kaudu neid lunastada.

Reformierakonda tabas šokk mullu veebruaris

Reformierakonda tabas šokk möödunud aasta veebruaris, mil majanduskriisi põhja ületamisest teatud peapööritust tundev peaminister viskas parlamendis küsitavat seemne ja fooliumi nalja ACTA vastaste üle.

Šokeeriv, et selle peale kogunes pakaselisel talvepäeval Vabaduse väljakule meelt avaldama ligi 4000 inimest, rääkimata internetis vallandunud pahameeletormist.

Eituse faasi jõudis Reformierakond maikuus vallandunud Silvergate’i kommunikeerimisel. Pole olnud, ei tea, ei kommenteeri. Lisaks veel täiendav šokk sellest, et Postimees ei lõpetagi teema jõulist käsitlemist ning Riigiprokuratuur avalikustab kõik ülekuulamistel räägitu. Ja et osa erakonna liikmeid nõuab avalikult erakonna käitumisjoone radikaalset muutmist.

Teatud kahetsus tekkis Reformierakonnas möödunud aasta sügisel, mil Ansip lühidalt vabandas ja Michal astus tagasi. Ent avalikkus ei pidanud neid samme siis enam piisavaks. Seda enam, et erakonna juhtfiguure puudutava uue skandaalina jõudis meediasse Autorollo pankrott ja vanast supist podiseb üha kuumemalt VEB fond.

Tulles nüüd tagasi Reformierakonna peasekretäri tänase reaalsustaju juurde, siis on see veel eituse faasis. Juhul, kui valitsuserakond ei leia endas jõudu probleeme tunnistada, pole neid võimalik lahendada. Süü omaksvõtt saabub sel juhul alles pärast valimistel lüüasaamist.