"Mis meist saab?" ehk riigikogu noorte ametivalikust: riiklik tellimus on ebaefektiivne ja kaob ära!
Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Urmas Klaas selgitab Delfile, kuidas tema näeb noorte elukutsevaliku lihtsustamist ja kõrgkoolidele selgema rolli jagamist.
Kas riik peaks üle vaatama nn tellimusmahud humanitaar- ja reaalaineid õppivatele noortele?
Ülikooliseaduse muudatustega (nn kõrgharidusreform) kaob ära riiklik tellimus kui ebaefektiivne kõrghariduspoliitika instrument.
Ülikoolid saavad suured volitused ise otsustada, kui palju õppekohti nad avavad ja mis erialal. Noored on üsna targad kinni püüdma ja analüüsima tööturu vajadusi ning oma valikuid selle järgi tegema. Ülikoolid saavad vabamad käed paindlikult reageerida sellele nõudlusele. Riik saab oma tahtmist väljendada riiklike stipendiumitega, mida antakse riigi jaoks oluliste erialade tudengitele. Samuti on võimalik tulemuslepingute kaudu ülikoole motiveerida.
Riik ei saa kindlasti tekitada sunnimehhanismi või erilisi piirarve kõrgkoolidesse sisseastumisel. Senisest enam peaks ellu kutsuma nii riigi kui ka erasektori stipendiume. Stipendiumid, mille kaudu tudengeid siduda ettevõttega või riigi poolesed stipendiumid - kogu see stippide süsteem on meil lapsekingades.
Kas ja kuidas saaks riik parandada noorte ameti- ja kõrgkoolivalikut? Kui palju aitab kaasa noorte põlglik suhtumine nn teenindajaametisse sellele, et peatselt oleme sunnitud välismaalt tööjõudu sisse tooma?
Väidan, et küsimus on muuhulgas põhikooli õppekavas ja õppe läbiviimises põhikoolis. Me kipume alahindama põhikooli (ja tegelikult ka alushariduse) tähtsust. Kindlasti on hilja gümnaasiumis hakata noori mõjutama.
Riik on olulisi koolivõrgu korrastusi teinud ja väga palju kutsehariduse kvaliteedi parandamisse investeerinud. Oluline on teada, et kutsehariduskoolist saab minna edasi õppima kõrgkooli, kutseharidus ei ole hariduse mõttes tupiktee. Kutsehariduse maine on tõusuteel. Teiseks pooleks on kindlasti see, et noortel on ebarealistlikud soovid, mis nõuavad kõrgeid sissetulekuid. Samas ei teadvustata endale, et heade oskustega töötaja ükskõik mis alal on alati hinnas. Võtmeküsimus on siin karjäärinõustamine koos erialade tutvustamisega, mis peaks toimuma kindlasti varem kui põhikooli viimases klassis. Noor peaks teadma, mis võimalused tal on ja et kutseharidus on üks tema võimalustest. See on ka üks põhjustest, miks soovitakse, et gümnaasiumid oleks põhikoolidest eraldi asutused.
