Ilmselt paljud mäletavad kunagist Pärnu peamist tuiksoont ka Kalevi tänavana, koht kandis seda nimetust juba alates esimesest iseseisvusajast kuni nõukogude perioodi lõpuni. Eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate viimases otsas, suure taastamistuhina käigus muudeti puht kodumaine nimi millegipärast veidi kadakasaksluse hõnguliseks Rüütli tänavaks. Miks selline valik tehti, küllap oskavad vastata toonased otsustajad. Samahästi oleks võinud Pärnu ümber ristida Pernauks või Peroonaks.

Nimi nimeks, ega see anna ühele korralikule linnatänavale sisu. Viimast suudavad  väärtustada vaid kohalikud valitsejad, ettevõtjad, kinnisvara omanikud ja inimesed ise. Nagu  on igapäevane elu pidevas muutumises, nii on ka meid ümbritsev keskkond ja linnaruum. Paratamatus, millega tuleb vististi leppida.

Aastakümneid Pärnu tõmbepiirkonnaks olnud tänavale on saanud saatuslikuks elurajoonidele lähemale ehitatud uued suured kaubanduskeskused, linnavalitsuse ja tema osakondade kolimine kaugemale südalinnast ja muidugi  ebamugav tasuline parkimine. Ei viitsi tänapäeval keegi kammida üksikuid poode, kui kõik vajalikud kaubanduslikud pakkumised on leitavad ühe suure katuse alt, pealegi veel kohtadest, kus raudruuna lasipuu külge sidumine suisa ilma rahata. Tahame seda tunnistada või mitte, aga tasuta parkimine on kaasaegsele inimesele oluline argument.

Pilt, mis anno domini jaanuar 2013 vaatab vastu Pärnu Rüütli tänavalt teeb kurvaks – paljude äripindade akende tagant vaatab vastu nukker tühjus ja isegi kõige kibedamal äripäeval kohtab suht vähe vastutulijaid. Kas see kunagi veel muutub, ei tea. Mõtlemisainet peaks jätkuma kõigile, esmalt linnaelu suunajatele ja muidugi ka selle kena tänava kinnisvara omanikele. Aega mõistagi tagasi ei pööra, aga hea tahtmise juures on kõik võimalik.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid