Võttes lahti suvalised töökuulutuse, näeme sealt lugeda - pakutakse konkurentsivõimelist palka, tulemustasu, head palka, veel konkurentsivõimelist palka, kunagi nägin isegi muhedat palka. Mis imeasi on muhe palk? Kui mul on konkreetne piir, millest alates võiks minu oskuste juures olla minu sissetulek, siis miks ma pean raiskama oma aega mõttetute tööpakkumiste peale, et kammida ükshaaval läbi neid umbmääraseid kuulutusi, käia kohapeal vestlusel ja siis tuleb välja, et konkurentsivõimeline tähendab konkurentsi alampalgaga.

“Ega palk polegi tähtis,” kuuleme vahetevahel kõrgepalgalisi ütlemas, tähtis olevat hoopis motivatsioon ja rahulolu oma tegevusega. No mida, palk ongi motivatsioon ja korralikku palka saades on inimene ka rahul. Või arvavad tööandjad tõsimeeli, et inimestele lihtsalt meeldibki 8+ tundi päevas rahmeldada vaid seetõttu, et nad seda tahavad, ilma kordagi palgale mõtlemata? Pere toitub õhust ja armastusest. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus, järelikult ka palju toitu.

Erinevad stampväljendid ajavad pigem nutma, kui et kutsuvad töökohale kandideerima - meeldiv töökeskkond, lõbusad töökaaslased, sportimisvõimalus jne. Need peaks justkui lisaväärtuse eest olema, ent kas sääraste "liaväärtuste" pakkujad tõsimeeli arvavad, et meeldiv töökeskkond on lisaväärtus? See peaks olema elementaarne nõue, mitte lisaväärtus.

Võibolla selgub tegelikkus hoopis nende väheste arvelt, kes julgevad need naeruväärsed palganuumbrid välja panna. Näiteks jäi mul kiiruga otsides silma säärane kuulutus: Otsitakse andmesisestajat. Ilmselgelt on tegemist täiesti vastutusrikka ametikohaga kuna kui antud töö on tegemata, siis konkreetse ettevõtte veebipood lihtsalt ei müü ja kõik. Aga tööandja näikse uskuvat, et näruse kuupalgaga täistööaeg (312 eurot kätte) ei tundugi enam nii nöörimisena, kui konkreetse ametikohaga saad kaasa ka noorusliku ja toetava kollektiivi, palju lõbusaid firmaüritusi ning töötihedaid ja huumorit täis tööpäevi. Tore on. Vähe sellest, et palka makstakse miinimum, on tööpäevad ka töötihedad, lisaks palju-palju segavaid faktoreid (mingi huumor).

Senikaua, kuni eestlased imestavad, kuhu küll kõik oma oskuseid väärtustavad ja oma hinda teadvad inimesed lähevad, senikaua käiakse ikka madalapalgalistel töökohtadel, rabatakse hommikust õhtuni sandikopikate eest ja kui ühel hetkel endast hinnateadlikumaks muutud, siis lastakse lihtsalt lahti, sest uut, miinimumi eest tööd rügavat kaadrit on kergem leida, kui vana ja juba kogenud töötajat alles hoida.