Lillo ise põhjendab oma aktsiooni järgnevalt: „Mind huvitab laiemalt õiguskaitseorganite poolt meediaga inimeste manipuleerimise reguleeritus või reguleerimatus. Ma ei saa leppida sellega, kus tõe rääkimisest õiguskaitseasutustele sündis möödunud aasta suurim vale. Kui kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest saab avalikkuse jaoks sisuliselt süüdistusakt, siis tekib mul küsimus, kas süütuse presumptsioon ikka Eestis kehtib."

Delfi ei väsi imestamast, kuidas Reformierakond püüab leida erakonnale sobvat tõde, reetureid ja ihkab kättemaksu kõigile, kes pole nende vaatenurgaga nõus. Elus on tihti tark tunnistada oma viga, teha sellest järeldused ja edasi liikuda.

Reformierakond on valinud teise tee, mis seni on näidanud vaid ühte - see on tupiktee. Nad on oma vigade tõttu kaotanud ühe ministri, erakonna reiting on langenud rekordauku, avalik arvamus on pöördunud nende vastu. Iga Kalev Lillo, Kristen Michali ja teiste musta raha parteikassasse mittevahendamisega seotud noorhärrad tuleks avalikust meediaruumist hoida kaugel. Nende saaga kohtusse ei jõudnud, kuid me ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes reformierakondlasi lõpuni ka usuks... Usuküsimus, ei muud, aga massiivset avalikku arvamust ei saa ka eirata. Poliitikas peavad asjad tihti eelkõige (valijatele) näima puhtana.

Kalev Lillo tutvub uurimismaterjalidega. Ja mis saab edasi? Kas tänu sellele muudetakse õiguskaitseorganite tööruumi veelgi? Kas asutakse kättemaksma neile, kes julgesid ülekuulamistel iseendaks jääda ja ausad olla? Milline on kolmas võimalus?

Aga me soovime Reformierakonnale jõudu! Sest tõde tuleb varem või hiljem päevavalgele. Sellega tasub arvestada!