Olen 19-aastane tallinlane ja kui kuulsin, et linn plaanib ühistranspordi tasuta kasutatavaks muuta, olin loomulikult rõõmus (2012. aastal kulus mul küll kuus transpordi peale ligikaudu 3-4 eurot, kuid aasta peale kogunes sellest siiski üsna arvestatav summa).

Rahvahääletuse ajaks olin asja natuke enam uurinud ja mõistsin, et see projekt pole sugugi elluviimiseks valmis. Kasutati klassikalist võtet ja korrutati lihtsustatud sõnumit, et ühistransport on edaspidi täiesti tasuta ja summa, mis muidu bussipiletitest tuli, tasutakse nüüd müstilisest ülejäägist, mis tuli sellest, et Tallinna linn sai enda torustiku korda (P.S. Elan Tuukri tänaval ja siin uputab endiselt iga suurema saju ajal). Lisaks räägiti muuseas ka uuest ja moodsast "Ühiskaardist".

Kuna tehnoloogiaala on minu jaoks huvitav, asusin uurima, mis tehnikat kasutatakse, mis on selle suurimad nõrkused ja hüved. Ühiskaart ise tundus hea mõte olevat, kuid mulle jäi mõistmatuks, miks ei saaks kasutada seni kehtinud ID-kaardi süsteemi, sest ID-kaart on nagunii kohustuslik, MuPo-l on ID-kaardi lugejatega kontrollseadmed juba olemas ja lisaks saab sealtkaudu kõigile Tallinna elanikele tasuta piletid "kanda", nagu sõidusoodustused näiteks mitmelapselistel peredel.

Seega, tallinlane saaks sõita vaid enda ID-kaardi alusel (MuPo saab ID-kaardi lugejatega kontrollida, kas tegemist on tallinnlasega ja/või sõidusoodustusega inimesega). Kes pole tallinlane, saab pileti osta juhilt või mobiiltelefoni teel (meil kõigil on mobiiltelefonid ja tellimisjuhendid on igas bussis juba praegu olemas). Miks pidi adopteerima uue ja kalli ning pooliku süsteemi, jääb segaseks.

Ühiskaardi kohta uurides ja selle üle sõpradega arutledes sain aru, et süsteem pole mitte lihtsalt liiga keeruliseks aetud (1. jaanuaril 2013 sai bussipileti osta viit eri moodust kasutades), vaid ka üldiselt vigane ja läbimõtlemata.

Näiteks esitleb Tallinn pidevalt Ühiskaarti kui statistika kogumise vahendit. Selle põhiülesanne on statistika kogumine - saada teada, kus peatuses mis kellaajal kui palju rahvast sõitu alustab, et seeläbi ühistransporti efektiivsemaks muuta. Samas, Tallinna ühistranspordi kasutajatest moodustavad enamuse koolilapsed ja pensionärid. Üle 65-aastased aga ei pea Ühiskaarti "piiksutama" ega isegi soetama.

Kui aga näiteks tavalisel koolipäeval kella 14-15 ajal trolliga Mustamäelt Kesklinna poole sõita, on näha, palju pensionäre ja koolilapsi ühte trolli mahub. Samas, Ühiskaardi statistika näitab sama trolli sõitjateks vaid isikud, kes Ühiskaarti kasutavad ehk siis troll on statistika järgi pooltühi. Mis statistika see on ja kuidas see ühistransporti efektiivsemaks muudab?

Lisaks - see statistika, mida kogutakse... Pole mingit infot, kuhu see talletatakse, kellel on sellele ligipääs, on vaid teada, et see talletatakse kuni seitsmeks aastaks ja talletatakse peatus, kust peale tuldi (ehk valideeriti), nimi, elukoht, isikukood ja veel palju infot.

Mul on tegelikult hea meel, et plaan käiku võeti, kuid hetkel jääb mulje, et tegemist on lihtsalt valimispropagandaga - linna valitsev erakond toob ilmselgelt järgmistel kohaliku omavalitsuse valimistel välja, et nad tõid Tallinnale tasuta ühistranspordi ning keskmine linnaelanik, kes ei viitsi ega taha või oska selle süsteemi kohta lähemalt uurida, ei näegi selle juures midagi halba.

Loodetavasti mõeldakse kogu süsteem järgmise linnavalitsuse poolt uuesti läbi. Loodan siiralt, et validaatorite järelturu väärtus on piisav, et seni tekitatud kahjusid veidigi korvata.