„Kas sa tagasi ei igatse?“ uurivad vahelduva eduga nii Eesti kui ka Austraalia sõbrad. Jah, loomulikult, meelde tulevad väikesed igapäevaelu detailid. Kui Austraalias sai taga nutetud kirjut Eesti sügist, siis nüüd mõtlen lillade õitega jacarandadele ja teistele õitsevatele puudele, mille all oli vahva jalutada või sörkida. Enamasti õitseb Austraalias igal aastaajal midagi ning see on väga ilus, eriti kui värvilisi puid kaunistavad eksootilised papagoid.

Eesti eeliseks on (endiselt suhteliselt) monokultuurne ühiskond ning sarnane kultuuritaust, tänu millele mõistame me üksteist poolelt sõnalt. Välismaalastele tundub Eesti sageli nagu üks kena väike klubi – rahvast elab siin riigis ligi miljoni võrra vähem kui ainuüksi selles linnas, kus hiljuti sai pesitsetud.

Tervishoid. Eesti inimene ei saa vist vahel hästi aru, kuidas tal on vedanud - kui kiiresti pääseb ta arsti juurde ja kui professionaalsed on eesti meditsiinitöötajad. Kui lihtne on minna abi saama, sest haiglad asuvad nii väikeste vahemaade taga! Enamasti saab abivajaja kiiresti teenindatud, isegi kui õde või arst on vahel veidi tõre.

Austraalias tähendab riiklik arstiabi enamasti suurt loteriid ja järjekordi. Kõige parem on üldse mitte haigeks jääda, sest arstilkäik paneb kannatuse üsna tõsiselt proovile. Tõsi, elanikud on sellega harjunud ja peaksid meie lühikesi järjekordi näiteks silma-, kõrva- või naistearstile ulmeks.

Eestis pääseb eriarstile paari kuuga. Austraalias on eriarstide järjekorrad 1-2 aastat. Olenevalt häda tõsidusest võid ise valida, kas eelistad vahepeal ära surra või võtad laenu, et tervis korda saada (tark inimene teeb varakult erakindlustuse ja maksab selle eest iga kuu kuni kõrge eani). Mitmed mu tuttavad on aga laenu teed läinud...

Juhtumid, kus inimene erakorralises vastuvõtus oodates sureb, on üsna tavalised. Nagu ka manitsev silt erakorralise seinal: „Palun suhtuge järjekordadesse mõistvalt. Andke endast märku alles siis, kui olete oodanud üle 5 tunni!“ Kui algul olin sealsete tingimuste tõttu vihane ja nördinud, siis hiljem tegin päeva vabaks ja võtsin lihtsalt raamatu kaasa – süsteemi vastu ei saa.

Austraalia raviloterii teiseks komponendiks on meditsiinitöötajad, kelle hulgas on esindatud kõikvõimalikud rahvused, multikultuurse riigi iseenesestmõistetav osa. Kui algaja emana ühelt pärsia õelt pärisin, et kuidas beebi minisuuruses sõrmeküüsi lõigata, soovitas too küüneotsad lihtsalt ära hammustada...

Kui Austraalias üksi ringi reisida, võib juhtuda, et arstiabile polegi põhjust mõelda, kuid lastega pere puhul on teine lugu. Sestap hingasingi kergendatult, kui ravijaks osutus aussi, ameeriklane või näiteks inglise intern, kellega sai vähemalt arusaadavas keeles asjad selgeks räägitud.

Vahemaad. Enne äratulekut oli mul Austraalias täiesti tavaline töökoht ühes kutsekoolis. Nautisin oma tööd, kuna kolleegid olid toredad ja töökultuur ning keskkond vahvad. Aga selleks, et tööle saada, sõitsin igal hommikul kõigepealt autoga rongijaama läheduses asuvasse parklasse, kõndisin 10 minutit rongile, sõitsin tunni rongiga ja seejärel jalutasin 15 minutiga tööle. Kokku võttis tööle ja töölt koju saamine mu päevast vähemalt kolm tundi! Täpselt samamoodi reisisid mitmed mu töökaaslased, ning oli ka neid, kes juba aastakümneid saabusid tööle veelgi kaugemalt.

Seevastu Õismäel või Sakus elamine ning Tallinna kesklinnas tööl käimine on Austraalia mastaapidega võrreldes peaaegu sama hea kui kõrvaltänavasse minek. Mis aga liiklusesse puutub, siis ei saa võrrelda tipptunni ummikuid Tallinnas hommikuste ummikutega kängurumaal, kus istutaksegi tundide viisi. Pärast säärast kogemust on inimesed liikluskaose osas märksa tolerantsemad...

Mis sotsiaalset elu puudutab, siis õhtuti Brisbane´i südalinnas jalutamist või pärast tööd sõpradel külas käimist tuli Austraalias elades pigem harva ette. Seda põhjusel, et lähim sõber elas meist 40 kilomeetri kaugusel ning õhtul välja minemine eeldas väga korralikku planeerimist.

Kultuur. Kogu Austraalias elatud aja jooksul jõudsin teatrisse täpselt ühe korra! Kui kinopilet on seal üsna mõistliku hinnaga, siis muusikali, teatri- või balletietenduse nägemiseks tuleb välja käia väike varandus. Ja ega aussid väga hea meelega teatris käigi - teatris käivad friigid ja snoobid! Selle asemel võtab tõeline aussi suuna hoopis spordiüritustele või investeerib veelgi suuremasse telerisse, mille ees mugavas tugitoolis järjekordset ragbi- või kriketivõistluse ülekannet jälgida.

Last but not least. Naudin tagasi Eestis olles ka võimalust teha tööd, milles olen osav ja mille jaoks olen rohkem kui aastakümne jooksul omandanud spetsiifilised oskused. Siit koorub aga välja väike paradoks - kumb on parem, kas korjata välismaal banaane (paremal juhul olla koopiamasina käepikendus) või teha oma kodumaal midagi ka sisuliselt ära? Ja seda isegi olukorras, kus palgavahe kaldub esimese variandi suunas?

Võõras riigis oled sa paratamatult piiratud oskuste ja tutvustepagasiga algaja ja sissetungija. Esmalt pead sa end tõestama ja isegi pärast seda jäädakse enamasti lihtsamate tööde juurde, sest parematel positsioonidel laiutab ees juba kohalik tsunft. Eestist tasub ära käia küll, aga tagasi tasub ka tulla.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid