Andres Anvelt: Jõuluüllatus politseipensionäridele
Nagu viimastel aastatel kombeks, lõi võimuliit ka tänavusel advendiajal letti jõuluüllatuse, seekord ligi paarisajale politseipensionärile.
Samal ajal kui õiguskantsler Indrek Teder tunneb muret politseinike vaimutervise pärast, teeb siseministeerium koostöös võimukoalitsiooniga Toompeal üha enam ponnistusi, et nii eilne kui ka tänane politseinik tunneks ennast üha enam ebakindlamalt ja nurka surutuna. Mis siis veel vaimutervisest rääkida?
Nimelt saabus detsembris riigikogulaste töölauale politsei- ja piirivalveseaduse muutmise eelnõu, mis muudab põhimõtteliselt viimase kolme aasta jooksul pensionile jäänud politseiametnike pensioni määramise korda. Kõik need, kellel õnnestus pensionile jääda enne 2010. aastat, said oma pensionikindluse iga-aastase vanaduspensioni suurendamise indeksi kaudu. Seevastu alates 2010. aastast, mil ühendati politsei- ja piirivalveametid, lubati uutele pensionäridele sedasama kindlust viimase töökoha palgaastme tõusu kaudu. Lihtsamalt öeldes: kui tõuseb sinu töökoha palgaaste, siis tõuseb ka sinu pension. Igatpidi kindel ettevõtmine lootuses ja usus, et politseis palgad ka tulevikus kerkivad.
Läks aga teistpidi. Masu ajal vähendati palgaastet kaheksa protsenti, mistõttu langes samaväärselt ka pension. Need õnnistatud, kes olid läinud pensionile enne 2010. aastat, pääsesid kärpest ning said pensionitõusust osa sel kevadel, kui üle mitme aasta vanaduspensionit taas indekseeriti ja suurendati üle nelja protsendi.
Ligi paarsada endist politseinikku, kes riputasid oma mundri varna pärast 2010. aastat jäid aga lootma riigi lubadusele, et kui eelarveseis paremaks läheb ja palgaastmed suurenevad, siis jõuavad ka nemad õnnistatud olekusse. Aga oh imet, taheti paremat, aga läks nagu ikka. Kui selle aasta teisel poolel hakati rääkima politseinike palgatõusust, mille siseminister kuulutas tänase võimuliidu ühe olulisemaks sisejulgeoleku tugevdamise sammuks, toimetati kabinetivaikuses hoopis teises suunas. Eelnõu paneb rea politseipensionäre olukorda, kus nad lubatud palgaastme tõusu enam kunagi ei näe. Nimelt teeb riik „meeldivalt külma“ jõuluüllatuse, pühkides nende suu puhtaks palgaastme tõusuga seotud pensionilisast ja sidudes neid tulevikuks vanaduspensioni külge. Vahe on selles, et nemad jõudsid rongipeatusesse siis, kui kõik teised pensionärid olid juba ammu eelmise rongiga eest ära sõitnud. Ehk teisisõnu, kui antud politseipensionärid elasid kindlas teadmises, et selle aasta vanaduspensioni neljaprotsendist tõusu ei naudi nad helgema tuleviku arvel, siis tegelikult ei naudi nad enam midagi. Edasi tuleb elada teadmisega, et meie riik ei vastuta oma sõnade eest ja mängib oma elu õiguskaitsele pühendanud inimestega just täpselt nii, nagu talle endale hetkel mugavam ja odavam on.
Politseisüsteem vajab lojaalseid inimesi, kes on iga kell valmis kurjategijate püüdmise nimel oma eluga riskima ja vajadusel kraaklejate kivirahede all riigiasutusi kaitsma. Vastutasuks soovib aga politseinik üht, et ka riik oleks tema suhtes lojaalne ega käituks nii nagu tuul pöörab ja mõni võimupoliitik heaks arvab. Meie põhiseaduse üks põhiprintsiipe õiguskindlus, mis hõlmab õiguspärase ootuse põhimõtet, mille kohaselt peab igasuguseks õigusruumi muutuseks olema ülekaalukas põhjus. See, et antud seadusemuudatus puudutab ehk ainult kümnendikku tänastest politseipensionäridest, ei ole kindlasti ülekaalukas põhjus. Seda eriti veel olukorras, kus riigiametnike pensionitingimusi puudutavaid seadusemuudatusi on tehtud ka ühe isiku huvides.
Kindlasti väärib äramärkimist asjaolu, et petetud lootustega politseipensionäride õigustatud ootuse tagamise hind olnuks riigieelarvele kaduvväike ehk siis läinud maksma paarkümmend tuhat eurot. See olnuks väike samm riigile, kuid suur ja mitte ainult rahaline samm igale erupolitseinikule, kel on ühiskonnas kanda oluline roll ka ilma mundrita.
Riigi lojaalsus oma kodanike suhtes, ei saa olla vähemtähtsam kui kodanike lojaalsus, kindlus ja usk oma riigi suhtes. See on väärtus, mida on lihtne lõhkuda, aga väga raske taas üles ehitada.
