Aasta kodanik Krista Aru: usaldus võimu ning rahva vahel on kadumas
Kauaaegne Eesti Rahva Muuseumi juht ja tänavuseks aasta kodanikuks valitud Krista Aru tunnistab, et lõppev aasta ei olnud just helge, kuid samas oli see märkamise ja ärkamise aasta.
Loodusõnnetused jätsid Eesti küll puutumata, kuid muret jagus inimeste isiklikku ja ka avalikku ellu nendetagi. Aru sõnul meenutas aasta 2012 mitmes plaanis Eesti vabariiki aastal 1932: töö- ja rahapuudus kimbutas vanu ja noori, inimestele tundus, et poliitikud ja erakonnad on unustanud rahva ja kaklevad vaid omavahel võimu ning raha pärast. Ka 1932. aastal leidsid poliitikute näod ja isiklik elu ajakirjanduses rohkem kajastust kui tegemised riigi tasandil. Ka tol korral olid tüliveerel poliitika ja ajakirjandus: mitmed poliitikud, kes said ajakirjanduses tugevasti pihta, süüdistasid nii tänavu kui 80 aastat tagasi ajakirjandust vaenu ja vale külvamises. Kolmekümnendatel aastatel viis see kõik ajakirjanduse ja avalikkuse tasalülitamiseni. Minevik ei kordu, kuid hoiatuseks on see küll, leidis Aru.
Kadumas usaldus valitsus- ja võimutasandi ning rahva vahel
„Mulle tundub, et 2012. aasta oli meile mitmeti märkamise ja ärkamise aasta. Lisaks juba varem teadvustatud probleemidele nagu rahvastiku kiire vananemine ja tööjõulise elanikkonna vähenemine, tõi majanduskriis armutult päevavalgele mitmed seni vaikselt kogunenud, kuid siiani mööda- või viltuvaadatud küsimused,“ lausus Aru Delfile.
Ta tõi näiteks vastuolu sõnades ja tegelikkuses, mis paistab eriti valusalt välja maapiirkondades, kus sõnades võitleme ääremaastumise vastu, aga samas riigi kohalolek maakondades aina väheneb, seda igal võimalikul tasandil, finantseerimisest juhtimis- ja kontrolliülesande täitmiseni. Või teisalt mitmete poliitikute ja ka erakondade vassimine ja keerutamine tavapoliitikas, mis on viinud olukorrani, kus on kadumas usaldus valitsus- ja võimutasandi ning rahva vahel.
Tõsise murena 2012.aasta Eestist näeb Aru seda, et inimesed, kes käivad iga päev tööl, teevad oma tööd hoolsalt ja kohusetundlikult (amet polegi siinjuures oluline), ei jõua enam Eestis elada. Enamus eesti soost võõrtöölistest ei sõida ju Soome, Norra või muu riigi vahet sellepärast, et neile ei meeldi Eestis, vaid sõidavad seepärast, et ainult nii on võimalik oma pere ära toita, lapsed koolitada jne. Poolikud elud, poolikud pered ja mingil hetkel ka valik teise riigi kasuks. „Muidugi pole see, et tööinimene ei jõua enam oma riigis elada, ainult Eesti probleem, seda olukorda tõdeb täna kogu Euroopa. Aga väikeses rahvusliku põhikoega riigis on see mitmeid kordi tõsisem kui Prantsusmaa pealinnas Pariisis vöi Briti kuningriigi keskuses Londonis,“ sõnas Aru.
Prioriteedid tuleks ümber mõelda
Aru sõnul peaksime tegema oma parima, et riiki nii majandada ja töös hoida, et tööinimesed saaksid tööga palga, mis võimaldaks neil oma kodumaal elada. „See nõuab teatud prioriteetide kiiret ümbermõtlemist, kusjuures see ümbermõtlemine peaks toimuma laiemalt kui võimukoridorides. On ju 2012. aasta meile ka inimeste sellekohast valmisolekut ja võimekust näidanud, – võtame näiteks kasvõi Actaga kaasnenud ülesastumised,“ tuletas ta meelde.
„Eestil oma väiksuses ja harituses, töökate ja edasipüüdlike inimestega, on ju kõik eeldused saada hoolivaks tegusaks riigiks. Kuid me ei saavuta seda kinnistes ruumides tehtud otsustega,“ tõdes ta.
Rõõmupäevaks sai valitsuse otsus Eesti Rahva Muuseumi maja ikka valmis ehitada
„Isiklikus elus mõtlen ikka ja jälle sellele, et kas ma ikka ei kiirustanud oma lahkumisega ERMi juhi ametipostilt. Võib-olla oleks pidanud jätkuvalt püüdma ühendada tööelu Eestis perekondliku eluga Euroopas? Äkki oleks veel natuke välja vedanud? Oleme kaheksa aastat nii elanud, sellest ajas saadik, kui pärast mitmeid kandideerimisi erinevatele ametikohtadele 2004. aastal abikaasa Eestis tööd ei leidnud ja asus arstina tööle Saksamaale,“ arutas Aru ning tõdes, et rõõmu tundis ta eelkõige oma tublide poegade ja minia edusammudest ning nende põlvkonna usust Eesti tulevikku.
„Tööl oli aastal 2012 üks väga suur kergendus- ja rõõmupäev: see päev, mil vabariigi valitsus otsustas, et riik ehitab Eesti Rahva Muuseumi maja,“ leidis ta, lisades, et lihtsalt rõõmu oli ERMis aga iga päev: rõõmu eelkõige oma lähematest ja kaugematest kolleegidest, kellega koos sain töötada millegi väga olulise - meie oma kultuuri - heaks.
Mida toob aasta 2013? „Aus vastus on, et ma ei tea. Ei tea, kas suudan ikka ilma administratiivtööta toime tulla. Aga tegelikult tahaksin väga, et Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks oleks meil Eesti ajakirjanduse ajalugu, algusaegadest tänase päevani. Eesti ajakirjandusel on olnud suur ja tänuväärne roll meie kultuuriruumi loomisel ja kestmisel. Ja tegelikult tahaksin väga taas jõuda kirjatöödega ka Jaan Tõnissonini,“ rääkis Aru. „Ühiskondlikul tasandil loodan, et suudame taastada usalduse ja diskussiooni ning hakkame hoolima oma inimestest. Et Eestis oleks kõigil hea elada.“
