Kahtlus hinges: mees käib igal õhtul "poes" ja muutub imelikuks, kui selle kohta küsin
Kirjutan seda lugu pärast temapoolset järjekordset kummalist minema jalutamist. Tulime töölt, tegin süüa, sõime, ma võtsin oma raamatu ja mees pani end riidesse ning oleks sõna lausumata uksest välja astunud, kui ma poleks temalt küsinud, kuhu nüüd äkki nii kiire hakkas. Vastuseks sain, et käib korra poes. Eile, muuseas, käis ka. Eile oli piim otsas (kuigi kapis oli tegelikult terve pakk) ja täna ta isegi ei selgitanud, kuhu või miks ta läheb. “Ma korraks lähen,” ütles ta üle õla ja lükkas ukse kinni. Muidugi tulebki ta alati toidukaubaga tagasi, aga ära on ta tavaliselt tund-poolteist.
Optimist arvab tõenäoliselt, et mees nuputab mulle või lastele vahvaid jõulukingitusi või plaanib meile mingit suuremat üllatust. 15 koosoldud aastat on aga tõestanud, et üllatusi ja kingitusi pole mõtet meil küll loota, härra on selleks liiga vaimuvaene, laisk ja kitsi. Muidu normaalne mees, aga kinkimise soolikas täielikult puudub. Ei usu eal, et tal nüüd äkki mingi purn peas põlema läks ja ta meie peale oma aega või raha kulutama hakkas.
Vahepeal arvasin, et äkki ta käib salaja trennis. Aga ta ei võta kunagi asju kaasa. Pealegi — mis häda tal oleks sellist asja varjata, ma pole eal talle selliseid asju keelanud, pigem vastupidi, olen hoopis julgustanud ja soovitanud tal trenni minna.
Pessimist, nagu mina, kahtlustab, et ta käib hoopis kedagi teist rõõmustamas. Ükspäev küsisin otse — meil on külmkapp süüa täis, ütle nüüd ausalt, kas sa lähed poodi või kuhugi mujale? Siis teatas, et tal on magusaisu ja tuli mõne aja pärast tagasi šokolaaditahvliga ja oli nii heas tujus, nagu oleks äsja “saanud”. No kas pole veider? Ja kui inimesel on vaja pärast tööpäeva hingamisruumi ning kodused teda "ahistavad", siis pole ju vaja lolle vabandusi välja mõelda ja lapsikult käituda. Mine jalutama, ütle, et sa vajad rahu vms, me saame ju aru.
Sellisteks mõteteks annab alust ka tema järjest kummalisemaks muutuvad vabandused ja imelikum käitumine enne järjekordset poodiminekut. Kui inimene tõesti lähebki Maximasse, siis miks ta punastab, kokutab ja käitub, nagu midagi kahtlast oleks teoksil? Kogu meie abielu jooksul kuni umbes septembrikuuni küsis ta enne poodi minekut, kas midagi on puudu, kas mina ka poest midagi tahaksin või kas lastele midagi oleks tarvis. Nüüd ei tee ta seda enam ammu.
Nagu juba ütlesin, siis varasemad minupoolsed päringud pole tulemust andnud ja mingeid vastuseid ma pole saanud ja "poes"käimine muutub järjest tihedamaks. Ehk on Naisteka lugejatel häid nõuandeid, kuidas mees kas vahele võtta või temalt infot kätte saada? Kõik ei ole korras, ma tunnen seda, aga nuhkima tema asjades ma ka ei taha hakata.
