Tänapäeval on elu selle kõrval tunduvalt lihtsam. Rasvavaru külma ja nälja kaitseks ei pea naha alla koguma ning ka igapäeva töö ning pereelu ei nõua enam nii suurt füüsilist pingutust. Seetõttu on toidulaualt kadunud ka pekk. Ka tervise seisukohalt ei peeta pekki just väga targaks valikuks.

Seda suurem oli minu üllatus, kui ühel suuremal lõunasöögil kaks tundi küpsenud lihapala lahti lõigates ei kohanud ma suurt muud kui kuuma särisevat pekki.

Nimelt sai poest toodud kena välimusega ribiliharull. Tootjaks firma, kes reklaamib end lausega "parem toit, parem elu". Taolisi liharulle olen ka varem ostnud, kui on olnud soov midagi vähese vaevaga ahju pista ning muljed on olnud head. Kuid see käntsakas rändas peale küpsetamist ahjuvormist prügikasti, sest söögiks see paraku ei sobinud.  Enne veel tegin kiire kaalumise. Kui toores tükk kaalus ca 800 grammi, siis küpsetatult ning peale selle vähese liha eemaldamist, mis sealt noaga kraapida andis, sain ma peki kaaluks 450. Ma ei kaalunud ahjuvormi jäänud paari sentimeetri paksust rasvakihti.

Kirjutasin ka tootjale, kuna tundsin, et mind, kui heauskset tarbijat on petetud. Vastus tuli päris kiiresti. Kirjas vabandati lakooniliselt ning öeldi, et tegu on peekonist tehtud tootega ning see sisaldabki teatud määral pekki.

Ma tean päris hästi, mis on peekon. Aeg ajalt ma ikka ostan peekonit, kui patustamise isu tuleb. Kuid sellist peekonit pole mina veel poes kohanud. Ilmselt on tavalise peekoni puhul siiski mingi kvaliteedikontroll ning puhast pekki rahvale pakkuma ei hakata, sest keegi ei valiks sellist tükki. Lisaks sellele on peekoni kilohind kordades väiksem kui antud "ribiliharullil".

Aga ilmselt antud tootja puhul kvaliteedikontroll puudub või on lohakas. On ka kolmas võimalus - teadlikult keeratakse ülejäägid maitsestatult rulli ning saadetakse müüki, et las närivad.

Eks kogemustest õpitakse. Söö porgandit või siis vali hoolega, millise firma lihatooteid osta.