Kui talupere argipäevane toit oli kesine ja sedagi sai jaopärast, siis jõululauas võis igaüks võtta, mida soovis ja palju soovis – nii kindlustati toitu eranditult kõigile, kirjutab põllumajandusmuuseumi teadussekretär Ell Vahtramäe.
Vahtramäe kirjutab põllumajandusministeeriumi ajaveebis "Maablogi", et jõululaul pidi kindlasti olema liha, leiba ja õlut. "Et oleks tervist ja jõudu järgneval aastal tööd teha, pidi ohtralt sööma," märkis ta.
Eesti äärealadelt on teateid tangupudru söömisest jõulutoiduna. Karjakasvatuse edenedes hakati pudrule eelistama maitsvamat tanguvorsti.
Vahtramäe sõnul on verivorstide küpsetamine Eestisse jõudnud balti rahvastelt ja alles 19. saj teisest poolest levinud Lõuna-Eesti alalt üle kogu maa.
Leib oli laual kogu pühadeaja
Rootslaste vahendusel on Põhja-Eestisse levinud seakujuline leib, jõuluorikas. Mujalgi tehti erikujulisi jõululeibu või vajutati neile sõlega maagilisi märke. Leiba hoiti laual kogu pühadeaja.
Peale leiva valmistati tavalisest rohkem mitmesuguseid küpsetisi, näiteks peenleiba, saia, sepikut, karaskit. Piparkoogid said jõulusümboliks 20. saj esimesel poolel.
Iga perenaine käis jõulu- ja nääriööl oma loomi vaatamas ning leivaga kostitamas. Komme oli jõus veel 20. sajandil, kohati on ta seda aga tänapäevalgi.
