Kristi Vinter: Noored loevad rohkem, aga pinnapealselt
Hiljaaegu sattusin lugema USAs läbi viidud uurimust, kus toodi välja, et tänased noored veedavad keskmiselt 10 tundi ja 45 minutit päevas kõikvõimalike ekraanide mõjuväljas. Suurusjärk tundub väga suur, kuid tuleneb eelkõige sellest, et osavate multitasker-itena suudavad nad teha mitut asja korraga. Ekraani või ekraanidega samaaegselt toimetatakse igapäevaste olmetegevustega ning ka õpitakse.
Ekraan ja päris maailm on põimunud nii tugevalt, et on keeruline öelda, kust lõpeb noorte jaoks üks ja algab teine. Kui varem püüti virtuaalset ja reaalset maailma pedagoogilises mõtlemises rangelt lahus hoida ning isegi teineteisele vastandada, siis täna on seda noori vaadates keeruline teha. Nemad jagavad oma tegelikkust mõlema maailma vahel osavalt pendeldades.
Kas internet muudab noori?
Pole sugugi uudis, et tänane noor eelistab ekraani paberile. Palju on räägitud sellest, et noorte huvi lugemise vastu on vähene. Samas on võrdlemisi paradoksaalne see, et noored tegelikult loevad täna rohkem tekste kui kunagi varem, kuid nad teevad seda oluliselt vähem paberilt ja veel vähem kuulub lugemismaterjali hulka raamatuid. Loetakse enamasti ekraanidelt ja internetis.
Esmapilgul tundub, et muutunud on vaid vahend ja probleemi seega justkui poleks. Tegelikult on aga muutused sügavamad. Hüperlingitud tekstide lugemine on pinnapealne, tähelepanu hajub, tekstide vahel puuduvad põhjus-tagajärje seosed ning tähendustesse on raskem süveneda. Ka sel moel saadav informatsioon on pigem fragmendid erinevatest sündmustest ja informatsioonist, mida tegelikult ei mõtestata.
Arvutiajastu noorte puhul on osutunud problemaatiliseks funktsionaalse lugemise oskus ja vähene soov süveneda. Kui tööjuhised pole esitatud piltidena, hõredate tekstilõikudena või kui tekst on pikem kui ekraaniulatus, on probleemid käes ja sooritused-tulemused kannatavad. Lühikesed, maksimaalselt üldistatud tekstikatked, mitte pikad ja süvitsiminevad mõttekäigud on need, mida tänane noor igapäevaselt tarbib ja ootab ka koolilt.
Meediaajastu noored ja meediapädevus
Kui meedia sisu loojad teevad tarbitava lihtsalt haaratavaks ja “seeditavaks” peab kool tasakaalu säilitamiseks ja mõtlemisvõimeliste noorte kujundamiseks pöörama analüüsi-, üldistamis-, informatsiooni leidmise- ja kriitilise hindamise oskuste kujundamisele suuremat tähelepanu. Inimene teeb teatavasti kõik endast oleneva, et vältida mõtlemise ränka vaeva, kuid antud juhul passiivse tarbimise ja lihtsa manipuleeritavuse hinnaga.
Foorumites ja portaalides ringlevad mitte-teaduslikud müüdid kujundavad seda, mida noored peavad tõeseks. Ehkki nad ise hindavad oma meediapädevust suhteliselt kõrgelt, kiputakse sellest hoolimata suhtuma kriitikavabalt ja uskuma küsitava väärtusega informatsiooni, oskamata selle usaldusväärsust hinnata.
Ehkki kõikvõimalike arvutite-ekraanidega ümbritsetud noorem põlvkond eeldatakse olevat justkui kaasasündinud tehnoloogia kasutamise oskusega, kinnitab minu igapäevatöö gümnaasiumi lõpetanud noortega, et nende oskused kipuvad olema ühekülgsed. Noored oskavad kasutada suurepäraselt sotsiaalmeediat ja surfata internetis, kuid teevad seda eelkõige meelelahutuseks, ega kasuta arvutit samavõrra loome-, õppimise- või töövahendina.
Teisalt on aktiivsed sotsiaalmeedia kasutajad huvitatud üha enam ise meedia sisu loomeprotsessis osalemisest – blogides, kommenteerides, laikides, sheerides, remixides. Interneti sisu tarbimine pole passiivne üheuunaline vastuvõtmine, vaid kahesuunaline, aktiivne protsess, mis nõuab paraku ka teadmisi, oskusi ja eetilisi otsustusi. Üks asi on oskus internetis kaasa lüüa, aga suurem väljakutse on õppida virtuaalkogukondades töötama, tulemusi saavutama ja koostööd tegema.
Noori iseloomustab koondumine virtuaalsetesse kogukondadesse, mis omakorda loob kohti, kus oma arvamusi-arusaamu jagada ja kujundada. Iseküsimus, kas ka tõeseid ja tegelikkusele vastavaid. Problemaatiline on seegi, et vaid eakaaslasi kaasavates virtuaalkogukondades omaealiste loodud, lihtsustatud ja slängist vürtsitatud tekste lugedes ei saa enamasti loota ka nende harivale väärtusele. Loomulikult on siingi olemas erandeid.
Mida vajab tulevik?
Tulevikuoskustest rääkides on meedia lihtsustumisele vastukaaluks hakatud üha enam rõhutama vajadust kujundada tuleviku noortes valmisolekut luua suurest hulgast informatsioonist tähendusi ning mõista informatsioonile toetuvat arutlust, hinnata kriitiliselt erinevatel platvormidel levivat meedia sisu ning kasutada meediat veenvaks ja argumenteeritud kommunikatsiooniks.
Informatsiooni üleküllusesse upunud keskkonnas on olulised ka võime informatsiooni süstematiseerida ja priotiseerida ning filtreerida olulist ebaolulisest. Vähemtähtis pole seejuures oskus mõista, millist tehnoloogilist vahendit ja tarkvara parimaks tulemusesks rakendada.
Eespool nimetatud oskuste kujunemiseks ei piisa sugugi vaid piiratud operatsioonide sooritamise oskustest Facebookis, YouTube’is ja mujal internetis.
