Jaak Aaviksoo on märtsis aset leidnud haridustöötajate streigist tublisti õppust võtnud. Ta ei mõnita enam õpetajaid, nüüd räägib ta meist üksnes head. Lagi oli muidugi siis, kui ta õpetajate streigipäeval Paide Gümnaasiumis tundi andis. Siis võttis ta meid kapitaalselt läbi!

Läinud suve lõpus tundus, et mees muudab taktikat. Augusti viimases Õpetajate Lehes nimetas ta pedagooge juba rahvuslikuks valuutaks. Arvasin, et mees on kas erakonda vahetanud või siis õpetajasse ära armunud. Samas lehes paistis minister meid mõistvat ka järgmise tõdemusega: "Õpetajate väsimus pidevast reformijutust on igati mõistetav." Olin veendunud, et nüüd näitab meie minister Jürgen Ligile kaigast ja võitleb riigieelarvest välja õpetajate palgatõusuks vajaliku summa.

10. detsembril avaldas minister Aaviksoo Postimehes pikema artikli „Palk jõudku õpetajateni“. Lugesin kolm korda loo läbi, kuid ministri sõnum jäi mulle ähmaseks. Tõuseb siis õpetajate palk või ei tõuse? – This is the question!

Ma tsiteerin ministri vastust kõigi haridustöötajate kõige pakilisemale küsimusele: „Ilma õpetajata ei sünni hariduses midagi. Palgaküsimuse lahendus ei saa seisneda vaid suvaliste poliitiliste (valimis)lubaduste lunastamises või hädavastuses streigiähvardustele. Lahendus on kestlikus palgakorralduses, mis loob kindlustunde aastateks ja toetab õpetaja ameti väärtustamist pikas perspektiivis. See loob ühtlasi vundamendi hariduse kvaliteedinõuete pidevaks suurendamiseks. Selles mõttes on õpetajate palk tõeline prioriteet, esmatähtis, ja seda tuleb võtta sõna-sõnalt.“

Tuhat ja tuline! Kas on üldse võimalik mõtteid segasemalt kirja panna! Ma küsin veel kord: Kas pedagoogide palk 1. jaanuarist 2013 tõuseb või on see üksnes ministri prioriteet selles mõttes? Palgatõusul on vist ikka üks ja ainus mõte: palk kas tõuseb või ei tõuse.

Praegu loen ministeeriumi sõnumitest välja, et üksnes täiskohaga nooremõpetaja hakkab uuest aastast saama 715 eurot kuus. Muus on minister, kantsler ja teised äärmiselt napisõnalised või lihtsalt hämavad selle sõna otseses tähenduses.

Võtame kasvõi ministri jutu raha kadumisest marsruudil ministeerium-kohalik omavalitsus. Ma tsiteerin ministrit: „Ei saa tagada palgatõusu, kui pole kindlust, et kogu palgatõus ei jõua õpetajateni – pole tähtis kui üllad on teisitiotsustajate motiivid.“

Välk ja pauk! Miks te siis raha kantijaid trellide taha ei pista? Kuulub ju Jaak Aaviksoo ise valitsusse, kus siseministriks tema erakonnakaaslane.

Küsimusele, kas usun, et 715-eurone palk (puhtalt kätte 565 eurot) ongi see magnet, mis noored kooli meelitab, vastan jätkuvalt nii: jään seda uskuma, kui sama palga eest suudavad minister Aaviksoo ja kantsler Küttis oma isiklikud lapsed kooli õpetajateks meelitada.

Uue aasta alguseni on jäänud mõni nädal, aga ma ei tea ikka veel, kui suur on meie kooli õpetajate palk jaanuaris. Kes teab? Minister Aaviksoo on õpetajate moosimisega muutnud küll taktikat, kuid strateegia on tal sama.

Tema vaenlased on nüüd linnapead, vallavanemad ja haridusametid, kuid ka koolijuhid. Suurt haridusraha ta meile riigikatlast juurde ei toonud või ei tahtnud tuua. Eks siit ka see hämar jutt palgatõusust, millesse õpetajatel on nii vähe usku. Ministeeriumi suhtumine pedagoogidesse on aga laias laastus endine: mida need õpetajad vinguvad!

Head pedagoogid, kohtume vist õige pea Lossi platsil või Vabaduse väljakul.