Tänane Eesti Päevaleht kirjutab, et Kaitseministeerium rahastas 3200 euroga Uku Suviste muusikavideot „Võitmatu“. Videos võib näha seda, kuidas positsioonil olev Suviste mõtleb oma abikaasast ning kuidas positsiooni ründamise järel võitleja kuristikku kukub.

Kuna videos on märkimisväärsel hulgal romantikat ning tähelepanelikumad vaatajad on leidnud ka mõningaid sisulisi küsitavusi, on see ohtralt kriitikat pälvinud.

Kuid vaadakem kaugemale ja suuremalt. Hollywood on loonud lugematul hulgal ühendriikide sõjaväge ülistavaid linateoseid. Kas need mõjutavad vaatajate ettekujutust sõjapidamisest ning ameeriklaste armeest? Esimesel korral ehk mitte, aga arvestades, et oktoobris veetis keskmine eestlane televiisori ees 3 tundi ja 45 minutit päevas, võib eeldada, et varem või hiljem satub selle aja sisse mõni sõjafilm ning et sellel on teatav mõju vaatajate hoiakutele.

Mõelda tasub ka sellele, kes on õige inimene hinnangute andmiseks. Kunsti hindavad kriitikud, kes sõnastavad professionaalidena teose väärtuse. Aga mis saab siis, kui see ei ühti „tavalise inimese“ arvamusega? Kas mõni film või raamat on olemuslikult ja igas mõttes halb seetõttu, et kriitikud ta maha tegid? Aga kui inimesed loevad ja naudivad?

Tulles tagasi Suviste muusikavideo juurde, tuleb küsida, mida üritatakse sellega saavutada? Kui video on mõeldud missioonisõdurite toetuseks, siis neid toetada saab igaüks. Kui tänu videole saavad veteranide probleemid rohkem tähelepanu, siis on ju video täitnud oma eesmärgi.

Lõpetuseks – maitse üle ei vaielda, vaid... vahel peetakse ka lahinguid. Aga nendest viimastest on olulisemaid lahinguid, mida pidada.