Kolleeg, miks sa mulle koridoris vastu tulles tere ei ütle?

Töötan suures kollektiivis, kus on igapäevaselt koos umbes 60 inimest. Ma ei tea nende kõigi nimesid ega ametinimetusi, kuid pärast aastat nendega igapäevaselt koos viibimist suudan ma oma maja inimesed küll ära tunda. Mind aga häirib tohutult, et sellest 60st umbes 40 ei ütle mulle eales tere, kui nad trepil, koridoris või kööginurgas vastu tulevad või isegi siis, kui sama liftiga alla sõidame.

Tahakski küsida, et miks see nii on? Ma ise muidugi tervitan lolli järjekindlusega kõiki, kelle nägu ma olen varem samal korrusel näinud. Ma ütlen tere, kui hommikul kontorisse saabun ja jätan hüvasti, kui õhtul lahkun. Puhkenurgas sööjatele soovin head isu ja kui teise osakonna inimene, keda ma olen tuhat korda varem näinud, esikus vastu tuleb, tervitan tedagi. Üks väike tere ei võta tükki küljest ega tee mind kuidagi vaesemaks, küll aga näitab elementaarset viisakust, seda õpetati mulle juba lasteaias.

Seepärast huvitab — miks sina, kes sa istud minust kolm lauda eemal, mind kontoris ringi liikumas nähes pea ära pöörad ega isegi mu terele vasta? Miks sa valid teise lifti, kui kaks lifti korraga saabuvad, kuigi me koos seda ootame ja teame, et sõidame samale korrusele?

Kas sa ei tea, et me töötame samas ettevõttes ja et sa oled tegelikult mu juures käinud kaks korda, et tööga seotud asju arutada? On sul nägude peale halb mälu? Või sa ei tahagi tervitada, kartes, et ma tulen siis äkki sinuga pikemalt vestlema? Ei tule, ära muretse, mul ei ole selle jaoks aega.

Lihtsalt tahaks teada, et miks üks väike ja minu jaoks nii elementaarne tere nii paljude jaoks ületamatult raske on.