Arvestades, et elame ajastul, kus ühisraha euro istub probleemides ja võlakriis on rullunud üle terve Euroopa, on mõneti üllatav, et Euroopa Liidule omistati sellel aastal Nobeli preemia... Sellest hoolimata on Eesti näidanud end taas eurofiilina ja seda ka läbirääkimistel uue Euroopa Liidu eelarve osas.

Eelarvega seonduvat meeleolu püütakse hoida igati positiivsena. Kui rahvusvaheline press räägib sellest, et viimasel ülemkogul Brüsselis ju midagi ei saavutatud, siis Euroopa meedia märgib, et “pinged on võetud maha ja kokkuleppele ollakse üsna lähedal”.

Vaata videost, mida arvavad eksperdid Euroopa Liidu eelarvest.

1. Euroopa raha Eesti eelarves

Selle aasta riigieelarves on välistoetuste osakaaluks peaaegu 19 protsenti. Rahandusministeeriumi Euroopa Liidu ja rahvusvahelise koostöö osakonna nõuniku Andres Kuninga sõnul on suurem osa välistoetustest mõeldud investeeringute jaoks ehk konkurentsivõime tõstmiseks.

Põhjus, miks on oluline kokku leppida Euroopa Liidu eelarves, seisneb selles, et kui 2014-2020 eelarvet paika ei panda, tuleb edaspidi eelarveid teha aastate kaupa. See tähendab, et ka Euroopa Liidu sihtfinantseeringud rakenduvad aasta kaupa, mis võib mõjuda halvavalt pikemaajalistele investeerimisprojektidele. Sellest tulenevalt on Eesti riigi huvi, et 27 liikmesriiki saavutaksid omavahel kokkuleppe 2014-2020 eelarve osas.

Pinged läbirääkimistel ei ole midagi erakordset ja neid on Kuninga sõnul ka varem esinenud. Näiteks aastatel 2004-2005 valmis lõplik kokkulepe alles mitmenda katse järel. Protsessi kommenteerinud Herman Van Rompuy on öelnud, et kokkuleppe puudumist ei tohiks üledramatiseerida, sest läbirääkimised on äärmiselt komplekssed.

Protsessi keerukus seisneb selles, et läbirääkimistesse Euroopas on paratamatult kistud ka sisepoliitilised huvid ja eesmärgid. Näiteks Suurbritannia peaminister David Cameron, keda toetavad mõõdukalt ka Rootsi, Holland, Austria, Taani ja Soome läbirääkijad, on äärmusliku ehk umbes 200 miljardi euro suuruse eelarvekärpe pooldajaks. Sellise stsenaariumi realiseerumisel väheneks Euroopa Liidu eelarve ühe triljoni pealt 886 miljardi euroni ning see aitaks kokkuhoiumeetmeid rakendada ka kodus. Siinkohal sobib võrdluseks tuua Eesti – selle aasta riigieelarve tulude kogumaht on 6,1 miljardit ja kulude maht 6,5 miljardit eurot...

ELi eelarve kärpimise peamised vastased on Prantsusmaa ja Poola ning seda just põllumajanduse otsetoetuste osas.

Kuidas ja millele kulutame?

Kui tõhus on Eesti seni ELi toetuste kasutamisel olnud? Eesti Panga Nõukogu esimees Jaan Männik leiab, et siinkohal seisneb võtmeküsimus kompetentsis: kes otsustab ja kuidas otsustatakse. Ta toob välja ka erinevuse avaliku ja erasektori vahel – kui esimeses on motivatsiooniks isiklik kasu(m), siis avalikus sektoris võivad esikohal olla muud mehhanismid ning see mõjutab mõistagi ka tulemusi.

Et toime tulla pärast Euroopa Liidu toetuste lõppemist, arendab rahandusministeeriumi esindaja sõnul Eesti oma konkurentsivõimet, investeerides inimkapitali ja infrastruktuuri.

Männik rõhutab, et see on eelkõige poliitiline otsus – poliitikud leiavad prioriteedid ja loovad ka rakendamiseks vajalikud struktuurid. Samas võivad puudused seisneda selles, et struktuurid ei saa vajalikke poliitilisi juhiseid. Teisisõnu võiksid poliitikud rohkem rääkida sellest, mida nad nendelt struktuuridelt ootavad.

Männik leiab, et Eesti asumine tihedas konkurentsis teiste riikide ja regioonidega, ei ole tegelikult teadvustatud ja seetõttu võib olla ohus Eesti rahva säilimine. Et eesti noored jääks kodumaale, tuleb tegeleda kolme küsimusega: esiteks tuleb prioriteediks seada haridus, teiseks tuleb soodustada ettevõtluskeskkonda ja kolmandaks tuleb tagada riigi ja erasektori mõistlik tasakaal.

Nende eesmärkidega tegelemisel nähakse Euroopa Liidu toetusi pigem arengu soodustajana. Rahandusministeeriumi esindaja toob hea näitena välja haridusprogrammid, mida on viimase info kohaselt lubatud aga kärpida.

Nobelistid algatasid hiljuti kampaania teadusrahastuse kärpe vastu (üheks uudseks initsiatiiviks oli ka kolmandatest riikidest pärit teadlastele teadusviisa režiimi sisseseadmine). Huvitav on siinkohal see, et Euroopa Komisjoni president Barroso on rõhutanud föderalismi vajadust ka faktiga, et kärped, mille vaimus Euroopas elatakse, ohustavad hariduse rahastamist, mis on aga aluseks ühisturu arengule. Tema sõnul on sellealane eelarverida püha ja puutumatu “kui me tahame maailmas olla konkurentsivõimelised”. Hilisemas ettekandes tundis ta muret kärbete pärast, mis võivad Euroopa arengut takistada ja sõnas, et “kompromissid peavad olema konstruktiivset laadi”.

Vaatame aga mündi teist poolt: pea aasta tagasi oli reaalseks probleemiks liikmesriikide poolt kasutamata jäänud euroraha, mida oli umbkaudu 82 miljardit eurot. Barroso kutsus üles kasutama seda peamiselt töökohtade loomiseks suurima tööpuudusega riikides nagu Kreeka, Iirimaa, Läti, Leedu, Itaalia, Portugal ja Hispaania.

Kas see tähendab, et vajadusel on võimalik ka ELi rahastuse sihtotstarvet muuta, kuivõrd kasutamata finantsid “lebasid” erinevates fondides, mis sellega oma algset eesmärki ei täitnud? Muide, komisjoni ametnikud olid avalikult nõus muutma liikmesriigi omafinantseeringu suhtprotsenti näiteks majandusraskustes Kreeka, Rumeenia, Portugali ja Iirimaa puhul. Siiski oleks hea, kui ideed reeglite sääraseks muutmiseks räägitaks läbi kõigi 27 eelarvet kokkuleppiva riigiga. Vastasel juhul võib tunduda, et tegemist on “eurovisiooni efektiga”, mis paranoiateooria kohaselt tähendaks varjatud poliitiliste otsuste tegemist.

Eesti avalikkuses on eurorahade kasutamise ümber tekkinud pigem negatiivne aura. Hiljutised uudised demonstreerivad, et Euroopa rahadega on käidud ümber hooletult. EASi ja majandusministri fopaad, mis on viinud suurettevõtte Ericssoni skandaali, rääkimata abikõlbmatutest kuludest, mis sunnivad rahasid tagasi maksma nii ettevõtteid, Kihnu saart, Kuressaaret, ajaloomuuseumi ja teisi.

Probleemid eurotoetustega

Euroopa Komisjoni volinik Algirdas Šemeta on teinud avalduse, kus ta kutsub korrale ELi raha kasutavaid liikmesriike ning soovitab kehtestada lihtsamad reeglid, mis aitaksid arusaamatusi ära hoida.

Eelmise eelarveperioodi puhul on välja toodud ka ELi enda raamatupidamislik viga, milleks oli neli protsenti. Euroopa Audiitorite koda ei ole iial väljastanud teadaannet ELi toetusraha veatu kasutamise kohta eelarveperioodil. Selle põhjus on peamiselt struktuurifondide puhul tehtud rikkumistes.

Väidetavalt avaldavad ELi toetuste kasutamise infot täiesti läbipaistvalt vaid neli liikmesriiki: Taani, Holland, Rootsi ja Suurbritannia, mis koos kulutavad vaid 10 protsenti ELi poolt liikmesriikidele määratud toetustest. Tuleb nõustuda riigiametnik Kuningaga, kelle sõnul on reeglid sageli keerukad ja eksimused võimalikud ning nendele tuleb jälile saada õigel ajal. Meedias ilmunu põhjal (nüüd on ilmunud ka Eestis läbiviidud auditite tulemused) on aga tegu tagantjärele tarkusega.

ELi korruptsioonivastase üksuse OLAF peadirektor Giovanni Kessler on süvenevale probleemile mitmeti tähelepanu osutanud. Uskumust valitsuste poolsest euroraha väärkasutamisest põhistab seegi fakt, et eelmisel aastal teada antud 1046-st rikkumisest tuli vaid 54 riigiameti esindajatelt. Suurim senine korruptsioonikaasus on seotud Itaalias asuva liiklussõlme rajamisega, kus “kõrvale hakkas libisema” 388 miljonit eurot.

Jaan Männik leiab, et “raha toomine” Euroopa Liidust on ju üldjoontes õnnestunud - läbirääkijad on olnud hea tasemega ja kriitikaks pole põhjust. Samas usub Männik, et ELi helge tulevik seisneb tema ühtsuses – meil on vaja suuremaid mahte - siseturgu, et olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised. Ta peatub mitmel korral Saksamaal, nähes selles ELi “keskset tegijat”.

Eelarve läbirääkimiste kontekstis on liidukantsler Merkeli huvi pigem suurendada ELi eelarvet ja seda hoolimata sellest, et Saksamaa sissemakse on niigi väga suur. Britid, kes eurotsooni ei kuulu, selliste võimalustega ei spekuleeri ja pigem naeruvääristavad Euroopa solidaarsuse põhimõtet, mis on ju ELi eelarve nurgakivi.

2. Eesti soovid ELi eelarvest

Kas see on paradoks, et „kuulus kärpemaa“ Eesti ihaleb tegelikult võimalikult suurt ELi eelarvet? Fakt on see, et jõukamad riigid maksavad ELi projekti sisse rohkem, kui nad sealt hiljem tagasi saavad ning nemad näevad kasu pigem ühisturus ja teistes väärtustes, mis alati polegi rahaliselt mõõdetavad.

Andres Kuninga sõnul toetab Eesti ELi eelarve puhul mõistlikke valikuid ja arengule suunatud valdkondi. ELi eelarve peab tema sõnul olema eelkõige investeeringute eelarve. Aga investeeringud on kõrge riskiga…

Eestis puudub ELi alane sisuline diskussioon ka ilmselt seetõttu, et ELi rahad on olnud tavakodaniku jaoks üsna kaudselt kättesaadavad. Kui Rootsis või Austrias on meedias ELi eelarve uudisekünnist ületav pigem seotuse tõttu siseriikliku rahanduspoliitikaga, siis meie kodanik seostab struktuurfonde pigem EASi ja “abikõlbmatute kuludega”.

Hetkel kõige põletavam küsimus - kas tulevikus saame tegutseda pika eelarve (2014-2020) tingimustes või piirdumegi aastaste tsüklitega juhul kui kokkulepet ei sünni – peaks lahenema järgmise aasta alguses.

Kui vaadata seda, milline oleks negatiivsema stsenaariumi tagajärg põllumehele (otsetoetused), siis Kuninga sõnul ei ole siin erilist erinevust, sest põllumeeste toetusi jagataksegi aasta kaupa.

Siinkohal tuleb aga tunnistada seda, et praegu on veel vara optimismiks, kuna kogu ELi eelarve on veel lahtine ja ei saa välistada, et proportsioonid võivad muutuda. Kui vastuolud teravnevad, tuleb arvestada ka Euroopa Parlamendi seisukohavõttudega, mis võivad kujuneda vastuolulisteks ja muuta eelarve kujundamise strateegiat.

Lõpetuseks peatuvad debateerijad korraks ka riigiabi teemal, mida EL reguleerib. Paraku on see teema meile üpris oluline, sest hetkel maadleb Läti oma rahvuslikule lennuettevõttele rahasüsti tegemise nimel Euroopa Komisjoniga. Arvestades viimaseid arenguid Estonian Airis, tuleb küsida, kas ka Eestis võib tekkida sarnane olukord. Debatist otsest vastust ei selgu, kuid Männik vihjab delikaatselt, et probleemid ettevõtte juhtimisel tulenevad ikkagi kompetentsist ning patuoina otsimine ei ole alati toimunud õigest kohast. Selles valguses peab aga Eesti muutuma atraktiivseks majanduspiirkonnaks, et haritud noored jääksid ja tuleksid kodumaale. Vastasel juhul peame, nagu ka lennunduses, otsima vähem või enam riskialteid juhte ja spetsialiste väljastpoolt Eestit.

(Euroopa Liidu teemalised debatid valmivad koostöös Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse instituudiga ning neid toetavad Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis.)