Ateist: ma kadestan inimesi, kes on leidnud Jumala
Kas on tehtud järgmist statistikat: psüühika- ja meeleoluhäirete esinemissagedus usklike ja ateistide hulgas. Ma julgeks ennustada, et usklikud inimesed satuvad harvemini hingehädadega arsti juurde. Miks? Nad on suure osa elumurest "delegeerinud" Jumalale. Ma ei ole grammigi irooniline.
Meenub kolmikhüppe maailmarekordimees Jonathan Edwards. Tema öeldu mõte oli järgmine: mina lähen ja annan endast parima, keskendun oma hüppele; aga kõik see, mis edasi saab (ka võimalik rekord või üleastumine) on Tema kätes, mina ennast sellega ei vaeva; ma annan end täielikult tema hoolde.
Eks meist paljusid on kõnetatud tänaval ja palutud leida veidi aega kuulamaks, kuidas Jumal muudab elusid ja kuidas ta ka sinu elu võib muuta. Paljud meist tunnevad siis ebameeldivust? Minu stampvastus on olnud järgmine: "Vabandage, aga ma arvan, et kui Ta tahab, siis ta tuleb minu juurde oma vääramatu jõuga, aga mina ise Tema juurde lihtsalt minna ei saa. Võtan piibli, loen ja saan usklikuks - tänan, ei. Ma ei usu seda." Ja mis seal salata, ma olen ikka arutlenud endamisi, kas need jumalakuulutajad on õnnetud ajupestud või õnnelikud uskujad? Täna ma arvan (usun?), et tegu on inimestega, kes on leidnud Jumala. Minu enda veendumuse järgi on Jumal nende juurde tulnud, ehkki ise seda väga tahtes, ta pidigi tulema. Ju ma pole nii väga tahtnud ja end sundinud "tahtma". Sundimine ei viigi kuhugi.
Jõulude ajal kirikus käimine: ütlen ausalt, minu jaoks on see "pakasuuha". Samas ma ei saa kellelegi, kes pole usklik, ette heita kirikus käimist. Olen vaid kord elus võtnud kätte ja läinud jõulujumalateenistusele. Terves suguvõsas oli pärast kõneainet: mis küll selle poisiga toimub? Põhjus oli tegelikult väga maine ja eluline: kirikukooris laulis üks imeline tüdruk...Olin (jälle?!) kõrvuni armunud ja see mind tiivustaski. Siiski ma tundsin end seal kirikus kuidagi ebamugavalt ja kahjuks ei ole see tunne ununenud. Pähe jäi vasardama küsimus-üllatus: kas tõesti on too neiu niivõrd tõsine usklik?
Armumise jõud on suur, kui mõelda, milliseid asju on ette võetud. Kui Jumala mõjujõud minule oleks suurem, kui armumise jõud, siis hakka lausa kartma...Või uskuma?
Vanatädi on kaheksakümne kaheksa aastane, ta on eluaeg usklik olnud - teda on isegi "paduusklikuks" nimetatud. Ta on päris haige, vaevu saab nädalavahetusel end naabrimehe autosse, et sõita jumalateenistusele. Elu ei ole kerge olnud: sõjaaja koledused, lapsed jäid saamata, mehe võttis kuri haigus enne kuutekümmet eluaastat.
Samas ma ei suuda ära imestada tema elujõudu, vaatamata vanadusele ja kehvale tervisele. Vanadusele pole alla vandunud mitte hing, vaid keha. Tal on tema suur usk. Hiljuti kuulsin järgmist juttu: ajal, mil minul olid suured probleemid, st. elu "käis totaalselt üle pea", siis oli vanatädi minu eest palvetanud..., oma suures usus ja kindlameelsuses.
Kas palved võisid mind aidata? Ma ei ole suuteline vastu vaidlema. Riiulis kogub tolmu Piibel, sahtli taganurgas on "vana aja kopituslõhnaline" "Lauluraamat" aastast 1900, mis kuulus vanatädi emale, ehk minu vanavanaemale.
Ära iial ütle "iial".
