Oma saatuse sepp
Seega oleme tegutsemises oma vaimutasandist sõltuvad.
Selles aga, mis meile osaks saab, mis meiega juhtub — selles on meil täielik vabadus.
Milline ka oleks meie väline saatus — sisemine saatus on täielikult meie endi teha. Õigupoolest võikski öelda, et pole olemas sisemist saatus, muus kui meie iseloomus ja selles viisis kuis välissündmusi vastu võtame.
Mistahes sündmus tuleb meile tegelikult kui puhas vesi, mis saab maiste ja värvi ja lõhna meie südameloomu kohaselt. Mistahes sündmus muutub kurvaks või rõõmsaks teda vastuvõtva hinge väärtuse kohaselt.
Meid ümbritsevatele inimestele juhtub igapäev igasuguseid asju, kuid midagi suurt näevad nad kõiges selles haruharva.
Nad lähevad välja — ja leiavad võimaluse pahanduda, nad lähevad tööle ja leiavad võimaluse solvuda ja kibestuda, nad ei lähe välja ja leiavad ikka põhjuse halvas tujus olla. Jeesus Kristus läheb välja, kohtab lapsi, abielurikkujat naist või samariitlannat ja inimkond tõuseb kolm korda Jumala kõrgusse.
On tõsi, et me saame mõju avaldada vaid vähesele osale sündmustest, mis meiega sünnib, aga meil on täielik mõju selle üle, mis neist sündmustest saab meis endis.
Võiksime isegi öelda, et meiega juhtub seda, mida tahame, et meiega juhtuks. Suur juhus ei ole kunagi tulnud selle õuele, kes pole selle suure juhuse jaoks olnud valmis, kangelaslik juhus ei ole kunagi tulnud selle kotta, kes pole juba ammu olnud vaikne ja varjat kangelane.
Sündmustel on trend tabada ära meie südameloomus.
Tegelikult ei juhtu meiega midagi, mis poleks loomult sama kui meie ise. Iga asi, mis meiega juhtub, tuleb ju meie teadvuseni meie mõtete kujul..
Ükskõik kuhu me ka lähme, kõikjal kohtame juhuse teedel vaid iseennast. Kui Sokrates läheks välja, siis leiaks ta juhuse olla tark, kui Juudas läheks välja, siis leiaks ta juhuse kedagi ära anda, kui ema Theresa läheks välja, leiaks ta võimaluse kedagi aidata.
“Juhused meie elus on nagu peret heitvad mesilased mesipuu ümber — nad ootavad, et ema-idee väljuks meie hingest ja kui ta on väljunud, kogunevad nad ta ümber. Suuri sündmusi ei juhtu kunagi nendega, kes pole midagi teinud, et neid külge tõmmata,” ütleb Belgia kirjanik Maurice Maetrlinck.
Meie suhtumisel on võim parandada kõike, mis ei taba surmavalt meie ihu. Kui meil ka oleks raske saatus, olgu siis pärilikkuse, tingimuste või mistahes veel uurimatu ja sügavaima seadmuse tõttu, isegi siis — isegi siis kui meile osaks saab hulk kannatusi, isegi siis kui õnnetus on juba juhtunud, kui tegu on juba tehtud, liisk langenud, kell kukkunud — isegi siis sõltub täiesti meist endist, et ta ei avaldaks enam mingit mõju meie hingele.
Kui on tõsi, et mingi saatus valitseb meie elus, siis on see ettemäärand kinni meie iseloomus. Aga kas pole iseloom see omaduste summa mis peaks kõige hõlpsamini muutuma meeltparandavas inimeses? Ja kas iseloom ei muutugi pea kõigis inimestes? Kas meil on kahekümneselt sama iseloom, mis viieteistkümneselt või kolmekümneselt sama, mis kahekümneselt?
Me oleme muutunud paremaks või halvemaks sõltuvalt sellest, kas oleme kogenud vale ja vaenu, kibeduse ja tigeduse või tõe, armastuse, headuse ja ilu võitu. Kui me jääme liiga kauaks vaatama halba, siis näeme halva tõusu. Kui aga oleme harjutanud oma silmi peatuma heal ja ilusal, siis näeme iga asja sügavuses vaid selle võimsat ja vaikset võitu.
Võtame kasvõi Victor Frankli kogemuse saksa vangilaagris. Nähes kaasvange alla käimas ja kõigiti degradeerumas, püstitas ta endale positiivse programmi ja suutis säilitada nii elurõõmu kui elujõu ning saada endale isegi jüngrid. Kui ameeriklased neid vabastama tulid, siis olid päris üllatunud, et sellises kohas võib leida nii heas vormis mehi nii füüsiliselt, vaimselt kui hingeliselt.
Seega võime öelda, et karma-saatus võib küll eksiteerida, kuid mees võtab ja teeb oma saatusest-karmast, mis mees tahab.
Õigupoolest on vaid üks saatus ja see on tegemata tegude saatus. Nimelt nende tegude, millest oleme kunagi unistanud, mida südamest tahtnud teha, aga mis on tegemata jäänud — sellest karmast vabanemine on ilmselt kõige keerulisem…
