Lugu sai alguse sellest, kui minu ema läks lahku minu isast, olin siis alles 4-5 aastane ja sellest eriti midagi ei mäleta. Möödusid mõned aastad ja ema elas üksi, kaaslast tal ei olnud. Kuni ühel kaunil päeval sai ta tuttavaks ühe mehega, kelle nimi on Martin (nimi muudetud -toim.).

Alguses ta lihtsalt käis külas ja oli vahel meil öösel. Siis aga tuli ema ja küsis minu käset, et kas mulle Martin meeldib. Ma ei osanud midagi vastada, kuna olin alles seitsmene ja vastasin jah, kuigi ma temaga eriti aega koos veetnud ei olnud.

Siis hakkas meie juurde erinevaid asju ilmuma ja selgus, et Martin kolib meile. Mina ei osanud midagi öelda ja olin vait selle koha pealt.

Siis muutus mu elu põrguks. Enne kui Martin meile kolis, olin ma emaga lähedasem kui nüüd. Ema vaatas minuga alati multikaid  ja mängis minuga. Aga kui Martin tuli, saadeti mind oma tuppa. Ja nii ema minust natukene kaugemale jäigi.

Siis läksid veel mõned aastad ja siis sündis mulle vend. Peale seda on mu elu täielik põrgu, kuna Martin muutus täielikult. Ta oli räigelt närviline ja vihane — mängida ei tohtinud üldse kõvasti, vaid ainult vaikselt omas toas. Olin siis juba 10aastane.

Siis läks Martin Soome tööle ja kodus oli palju rahulikum, aga seda kauaks ei olnud. Siis kolisime meie ka Soome ära ja nüüd on see põrgu kestnud üle 7 aasta. Martin läheb väga kiiresti närvi ja siis ta karjub minu peale, tülitseb emaga ja karjub venna peale, kui viimane autodega mängib.

Üks, millega Martin minu kallal norib on see, et kuigi ma ei suitseta ega joo, siis alati, kui ma olen natukene kauem õus olnud,  siis ta küsib minu käest, et noh mitu õlut ma ära jõin ja mitu suitsu tõmbasin.

Mind häirib veel see, et ta minu isa taga räägib. Alguses oli ta tore, hiljem nagu türann. Ma ei jõua oodata kuni ma 18 olen ja siit majast minema saan.