5 peamist "jahutajat" lapsega naise juures
Kui mees ja naine kohtuvad, tuleb mõlemil läbida kvalifikatsiooniring, mis mõnel juhul on leebe, mõnel teisel jälle tõeline kadalipp. Kui mees naise kasuks (või vastupidi, aga teeme, et edasi kirjutan lihtsuse mõttes ühepoolselt) otsustab, siis meeldivad talle eelkõige isikuomadused, mis naisega kaasas käivad. Võtke kuidas tahate, aga kui tutvun naisega, kes tundub maailma kõige toredam ja peaaegu uskumatult fantastiline (loe: "armun"), siis ei loe väike tegelane tema kodus küll mitte midagi. Saan aru, kui lapsi on näiteks seitse... siis jah, tuleks kavalere hoiatada. Ühe lapse olemasolu ei pea minu arvates esimeste kohtumiste jooksul isegi mitte avaldama. See on nii loomulik asi ju... Või kuidas muidu? "Ma olen 35-aastane ja töötan raamatupidajana, aga mul on laps?"
Tähtsad on ikka naise huumorimeel, välimus, enesekindlus - kõik need mõnusad "suvandid", millest võib igast naisteajakirjast oioi kui pikalt lugeda. Igatahes ei ole laps mitte mingisugune naise omadus ja uskuge või mitte, armumisefaasis, kui kõik muu on õige, mees lapse järgi küll ei otsusta, kas end naisega siduda. Vähemalt väga suur enamus mehi mitte. Kui tõtt öelda, siis pole ma terve elu jooksul mitte kordagi isegi mitte kuulnud, et mõni mees valiks suhtest loobumise, kuna naisel on laps. Kõikidele üksikemadele peaks see ju hea uudis olema, või mis?
Nüüd siis tumedama poole juurde. Paljudel juhtudel võib laps siiski suhtele saatuslikuks saada, kuid oluline pole mitte see, kas naisel on laps, vaid milline see laps on. Ehk siis milliseks see naine on oma lapse kasvatanud... Nüüd siis lubatud coolerid:
1) Laps helistab emale kohtamise jooksul kümme korda. Tõenäoliselt ei ole naine veel päriselt vaba. Laps pole veel harjunud, et emmel on oma käimisi ka ja võimalik, et issiga on alles lahku mindud. Või siis ei ole lapses kübetki iseseisvust. Muideks, ei tasu mind nüüd kui lapsevihkajat vaadata. Samamoodi häiriks, kui 10 korda helistajaks oleks näiteks naise ema või mõni südamesõbranna.
2) Naine räägib lapsega ülemäära nämmutades, nagu oleks viimane kassipoeg. Tõenäoliselt kehtib nämmutamine kõikjal ja hakkab kehtima ka minu pihta.
3) Laps jonnib ohjeldamatult ja mehel ei ole lubatud naise lapsele selgelt ja konkreetselt selgeks teha, et nii ei lähe. Ise ta last kasvatanud ei ole ja teisel ka ei lase seda teha. Mida veel?!
4) Lapsel on väljakannatamatud käitumishälbed. Noh, kõige parem, mis meelde tuleb, on et laps jookseb potilt tuppa külaliste ja ajab külaliste juuresolekul pepu püsti ja ütleb emale: "pühi ära." Vannun, et tõesti sündinud lugu. Õõvastav.
5) Lapsel on piiramatu ligipääs abieluvoodisse. No comments.
Nii, et mõelge naised, enamasti ei ole fakt, et teil on laps mingiks takistuseks, küll aga asjaolu, milliseks te teda kasvatate. Pole need mehed-naised nii erinevad midagi. Mõelge "peeglis". Kas teid ennast ei häiriks, kui mehel oleks neid viit punkti järgiv laps??
