"2008. aasta Gruusia sõda elustas taas Balti riikide tavapärased Venemaaga seonduvad julgeolekumured. Lisaks majanduslike ja poliitiliste vahendite kasutamisele on Venemaa näidanud üles valmisolekut kasutada relvajõudu poliitiliste eesmärkide saavutamiseks," seisab raportis "Arengud Läänemere piirkonna julgeolekukeskkonnas kuni 2020. aastani".

Raport tõdeb, et Eesti peamisteks julgeolekugarantiideks on NATO ja Euroopa Liidu liikmelisus ning tihe koostöö liitlaste ja teiste rahvusvaheliste partneritega, vahendab BNS. Venemaa Gruusia-vastase rünnaku tulemusena soostusid ameeriklased 2009. aastal Balti riikidele laiendama Poolale mõeldud kaitseplaani koodnimega "Eagle Guardian". Ehkki lääneriikide roll maailma poliitika ja majandusprotsesside kujundajatena on kahanenud, on Eesti huvides säilitada NATO ja Euroopa Liidu ühtsust ning USA osalust Euroopa asjades ja kohalolekut Läänemere piirkonnas.

Raport nentis, et kahepoolne koostöö Ameerika Ühendriikidega on strateegilise tähtsusega. Eesti julgeolekupoliitika lahutamatuks osaks on osalus nii NATO kui ka Euroopa Liidu sõjalistes ja tsiviiloperatsioonides, samuti kriisiohjeoperatsioonides.

"Eesti sõjaline kaitse põhineb esmasel iseseisval kaitsevõimel ja NATO kollektiivkaitsel Põhja-Atlandi lepingu artikli 5 järgi. See tähendab, et sõjaliseks kaitseks ja heidutuseks vajalike võimete olemasolu, mida Eesti ei suuda iseseisvalt välja arendada, tagatakse koostöös liitlastega NATO-s. Balti riigid sõltuvad NATO-st ka õhuturbe osas. NATO nähtav kohalolek ja garantiid on iseäranis olulised, kui arvestada Venemaa jõulist käitumist. Pärast 2007. aastal toime pandud Eesti-vastaseid küberründeid avati Tallinnas NATO Kooperatiivne Küberkaitse Kompetentsikeskus. Lisaks sellele on piirkonnas korraldatud USA ja NATO sõjaväeõppuseid," seisab raportis.

Raport nendib, et Eesti taastumine kriisist oli suhteliselt valutum kui tema Balti naabritel ning Eesti poliitiline kohustustus NATO nõude ees eraldada kaitsekulutusteks kaks protsenti SKP-st püsis vankumatult. Praegu on Eesti üks vähestest NATO liikmesriikidest, kelle kaitsekulud vastavad eesmärgile kaks protsenti SKP-st.

"2004. aastal NATO-ga liitumisest peale keskendus Eesti rahvusvahelistel operatsioonidel osalemise võimekuse väljaarendamisele, kuid suunab nüüd üha enam ressursse territoriaalkaitse ja vastuvõtva riigi võimekuse väljaarendamisse. Eesti kaitsevägi on väga maaväekeskne. Kaitseväe koosseisu kuulub ka väike professionaalne väeüksus Scoutspataljon, kuid enamik üksustest on reservipõhised. Kaitseväeteenistus on kohustuslik ning kavade kohaselt jääb see üksuste mehitamise põhialuseks. Suuri investeeringuid on tehtud Ämari lennubaasi rekonstrueerimiseks, kutsealuste harjutusväljakute ja majutustingimuste parandamiseks ning 3D keskmaa radari ja uue remondihalli ehituseks," nendib raport.

Sõjalise kaitse arengukava aastateks 2009-2018 seadis eesmärgiks kindla aja, pärast mida Eestil pidid olema koostegutsemisvõimeline ja NATO väekasutatavuse kriteeriumidele vastavad kaitsejõud, mis panustaks jätkuvalt NATO, Euroopa Liidu ja tahtekoalitsioonide operatsioonidesse väljaspool Eesti territooriumi. Raport nendib, et see arengukava võeti aga vastu enne finantskriisi ning ei ole tõenäoline, et kõik eesmärgid, nagu juhtimis-, luure-, seire- ja sidesüsteemide arendamine, õhutõrjevõime väljaarendamine, kõrges valmisolekus oleva jalaväebrigaadi väljaarendamine, mehhaniseeritud üksuste arendamine ja mitmeotstarbeliste kiirkaatrite hankimine, täidetakse kavandatud ajavahemiku jooksul. Parajasti koostatakse uut riigikaitse arengukava aastateks 2013-2022, mis peegeldab paremini praegust majanduslikku olukorda.

Raport nimetab Eesti praeguse kaitsekontseptsiooni tajutavaks nõrkuseks tasakaalu puudumist esmase iseseisva kaitsevõime ja rahvusvahelistes operatsioonides kasutatavate võimete väljaarendamise vahel. Ehkki riiklikud julgeolekudokumendid rõhutavad neid võrdselt, keskendub planeerimine ja jõu väljaarendamine esmasele kaitsevõimele, ehkki paljudel selleks otstarbeks välja arendatud võimetel on väljaspool Eestit piiratud kasutusala või puudub see sootuks.

"Hoolimata oma laitmatust esinemisest rahvusvahelistel operatsioonidel on elukutseline väeosa Scoutspataljon alamehitatud ja ülekoormatud, mis tähendab seda, et rahvusvahelistele operatsioonidele on sageli vaja saata ad hoc üksusi. Eesti 1990. aastate demograafiline tendents põhjustab lähiajal tõenäoliselt probleeme kutsealuste ja elukutseliste sõjaväelaste arvukusega. Kõige kriitilisem periood on 2013-2021. See võib omakorda muuta keerukamaks Eesti siseriiklike ja rahvusvaheliste kohustuste täitmise," seisab raportis.

Raporti "Arengud Läänemere piirkonna julgeolekukeskkonnas kuni 2020. aastani" koostas riigikogu väliskomisjoni palvel uurimisrühm, kuhu kuulusid Tallinnas tegutseva rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur Riina Kaljurand ja nooremteadur Julian Tupay, Rootsi sõjateaduste akadeemia analüütik, erukondralmajor Karlis Neretnieks ja Rootsi kaitseuuringute agentuuri endine analüütik Bo Ljung.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid