Küüditamise või holokausti eitamine ohustaval moel võib tuua kolmeaastase vangistuse
Tegemist on ühe punktiga justiitsministeeriumis valminud nn vihakuritegude vastasest seaduseelnõust. Karistatav on nende kuritegude avalik õigustamine, eitamine või mitteoluliseks tunnistamine üksnes juhul, kui see on toime pandud ähvardaval viisil ning kui sellega on põhjustatud rühma vastase vihkamise, vägivalla või diskrimineerimise oht. Samuti peab kõnealune kuritegu justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Tanel Kalmeti sõnul olema tuvastatud kas rahvusvahelise või Eesti kohtu otsusega.
Karistatav on kuriteo pidamine põhjendatuks, õigustatuks või vajalikuks
Eelnõu näeb ette teo karistusväärsuse vaid siis, kui isik mitte ainult ei eita kohtu tuvastatud kuriteo toimumist ega alatähtsusta seda, vaid põhimõtteliselt peab sellist kuritegu kannatanud rühma suhtes põhjendatuks, õigustatuks või vajalikuks. Objektiivselt on see Lutteri sõnul tajutav ähvardusena ja selle ähvarduse realiseerimise oht on reaalne.
"Näiteks: kui keegi leiab, et kohtus tuvastatud eestlaste vastased okupatsioonirežiimi inimsusevastased kuriteod on välja mõeldud või ülepaisutatud, kuid sellest hoolimata tuleks eestlased kindlasti Siberisse küüditada või muul viisil neid hävitada ja selle realiseerimise oht on reaalne. Selliseid juhtumeid tuleb ette tõenäoliselt väga harva," selgitas Kalmet.
Kuriteo eitamine peab olema toime pandud ähvardaval viisil. Ähvardamise mõiste karistusõiguses eeldab, et on olnud alust karta ähvarduse täideviimist.
Eelnõu tõmbab Kalmeti sõnul täpse piiri: karistatav on kohtu lõpliku otsusega tuvastatud kuriteo, mitte aga väidetava kuriteo eitamine või alatähtsustamine. Teatavasti on Eesti kohtud tuvastanud Nõukogude agressiooni ja okupatsiooni ajal võimude poolt toime pandud inimsusevastaste kuritegude juhtumeid. Samuti on rahvusvahelised kohtud - alates Nürnbergi ja Tokyo tribunalidest kuni endise Jugoslaavia ja Rwanda tribunalideni tuvastanud samasuguseid kuritegusid.
Konkreetset loetelu kuritegudest ei saanud justiitsministeerium anda, sest loetelu konkreetsete süüdimõistetute poolt toime pandud kuritegudest saaks olla üksnes näitlik ning see nimekiri täieneks kohtute tegevuse tagajärjel pidevalt.
"Konkreetsete genotsiidide või sõjakuritegude loetlemine ka seletuskirjas oleks võrreldav loeteluga asjadest, mida vargust puudutava karistussätte järgi ei tohi varastada. Kuna kuritegude nimekiri täieneb, ei välista see põhimõtteliselt vajadust tutvuda viimaste lahenditega Rwanda genotsiidi kohta, kui kavatsetakse avalikult ja ähvardaval viisil seda kuritegu eitada, põhjustades vihkamise, vägivalla või diskrimineerimise ohu Rwanda genotsiidi ohvrite suhtes," selgitas Kalmet.
Eelnõu pragune lähenemine ei muuda tema sõnul karistatavaks ajaloo kohta käivate väidete avaldamist, vaid üksnes avalikku tegevust, millel on tahtlikult ähvardav iseloom ning millega põhjustatakse vihkamise, vägivalla või diskrimineerimise oht. Ajaloo kohta käivate väidete avaldamine on kaitstud sõnavabaduse, teadusliku uurimistöö vabaduse ja muude põhivabadustega.
Teiste riikide näited
Muutuse põhjuseks on 2008. aastal Euroopa Liidu liikmesriikide konsensusega vastu võetud raamotsus, mis kohustab liikmesriike muu hulgas tunnistama karistatavaks tahtliku Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudis määratletud genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude ning 8. augusti 1945. aasta Londoni lepingule lisatud rahvusvahelise sõjatribunali hartas määratletud kuritegude avaliku õigustamise, eitamise või mitteoluliseks tunnistamise juhul, kui teoga võidakse kihutada vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu.
Agressioonikuritegu raamotsuses ei nimetata. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu statuudi muudatuste kohaselt loetakse see "raskeim rahvusvaheline kuritegu" karistatavaks, samuti on agressioon karistatav Eesti õiguses. Arvestades ka Eesti ajaloolist konteksti, on agressioonikuritegu Kalmeti sõnul eelnõuga hõlmatud.
Eesti okupeerimine iseenesest ei ole agressioonikuriteona teadaolevalt kohtuotsusega tuvastatud. Sellegipoolest on võimalik, et seda sellise aegumatu kuriteona tuvastatakse ning sel juhul on see sättega kaetud samamoodi, nagu Rwanda genotsiidi näitel eespool kirjeldatud.
Üks esimesi toimunud holokausti alatähtsustamise karistamise juhtumeid Saksamaal oli seotud ühe Ida-Preisi aladelt sunniviisiliselt ümberasustatu avalikkuses väljendatud pahameelega, milles ta võrdles oma kaasmaalaste kannatusi holokausti ohvrite omadega, leides, et viimaseid on ebavõrdselt tähtsustatud. Sel ajal eraldi eitamise või alatähtsustamise sätet veel ei olnud ning oma kannatusi hinnanud inimesele määrati kriminaalkaristus 19. sajandist pärit sätet tõlgendades, mis kriminaliseeris elanikkonna kihtide vahelist vaenu.
Välistamaks vaenu õhutamise sätte sarnase loomingulise tõlgendamise võimalust Eestis on inimsusevastaste jmt kuritegude eitamise või alatähtsustamise eest karistust kehtestav säte eelnõus eraldi.
Justiitsministeeriumile teadaolevalt teistes riikides täpselt sellist reguleerimisviisi ei ole kasutatud, paljudes on riikides on karistamiseks karmimad karistusmäärad ja madalamad karistamisläved.
Näiteks Austrias on kuni 20-aastase vangistusega karistatav avalikkusele kättesaadavalt natside toime pandud genotsiidi eitamine, oluline alatähtsustamine, heakskiitmine või väljavabandamine.
Prantsusmaal on ühe kuni viie aastase vangistusega karistatav seisukoha avaldamine, millega kutsutakse üles heaks kiitma inimsusevastaseid kuritegusid või neid õigustama.
Tšehhidel on kuue kuu kuni kolme aastase vangistusega karistatav natside või kommunistide toimepandud genotsiidi või muude kuritegude eitamine, neis kahtlemine, heakskiitmine või katse neid õigustada. Rumeenias toob avalik holokausti eitamine kaasa vangistuse kuuest kuust viie aastani.
Justiitsministeerium lubab põhjalikku arutelu
Kalmet rõhutas, et justiitsministeerium on tagasisidest ja märkustest tulenevalt eelnõu juba mitmes kohas kavandanud muuta ja see arutelu jätkub.
"Peame tähtsaks Hea Õigusloome põhimõtteid ja neist tulenevalt püüame pigem rohkem kaasata ja arutleda, kui kiirustada," lausus Kalmet.
"On ka loomulik, et Hea Õigusloome põhimõtete rakendamise esimestel aastatel arvatakse, et eelnõu mis avalikkuse ees on juba lõplik. Sellest tuleneb ka järsk reaktsioon," märkis Kalmet. Tegelikult aga on arutelud ja Eestile sobiva tasakaalu otsimine osapooltega alles käimas ja ees.
21.novembril tuleb justiitsministeeriumis sel teemal suurem ümarlauakohtumine ja see ilmselt ei jää viimaseks.
"Taskaaluotsingud EL raamotsuse siduva kohustuse üle ei olegi lihtsad, nii näiteks on pradoksaalselt erinevatel pooltel erinevad inimõiguste ühendused - on neid kes soovivad rangemat lähenemist kui meie eelnõu on ja on neid kes soovivad eelmistele vastupidist," lisas Kalmet.
"Suhtume avatult ja mõistvalt nii Advokatuuri kui Kirikute Nõukogu kui inimõiguslaste muredesse ja arutame need läbi. Enne see eelnõu ka justiitsministrilt allkirja ei saa," kinnitas Kalmet.
