Ma olen olnud kahe erakonna aktiivne liige ja tundnud lähedalt erinevate juhtimisstiilide mõju erakonna siseelule. Kunagi võitlesin Rahvaliidus samade probleemidega, mida täna Reformierakond põeb. Paralleelid on jahmatavad ja pean tõdema, et ka reformiparteis on haigus juba liiga kaugele arenenud, et midagi päästa.

Tipp-poliitikul ei tohi kunagi lasta tekkida tunnet, et ta on kõikvõimas. Selle tagajärg on ülbus ning võimetus mõista reaalsust enda ümber. Lõpuks tekib tunne, et tema käes on partei aktsiate kontrollpakk ja läbi valitsuse pressikonverentsi on võimalik inimeste mõtteid juhtida. Mida suuremaks muutub ühiskonna surve, seda tugevamaks tehakse ringkaitse. Seejärel hakkab ka kõige kogenenum poliitik rääkima, kuidas tema teeb ainult head aga kõik kiusavad teda. Teisisõnu kaob täielikult kriitika talumise võime, mis on aga demokraatliku debatipidamise eeldus.

Valitsuspuhkus

Reformierakonda aitab vaid puhkus. Vähemalt üheks valimisperioodiks valitsusest kõrvalejäämine tähendab reeglina ka suurpuhastust erakonna juhtkonnas. Kui kaob võimuga kaasnev administratiivne ressurss ja glamuur, vabaneb erakond võluväel ka sinna sattunud muidusööjatest. Jääb vaid maailmavaade ja inimesed, kes seda tõesti kanda soovivad.

Toetan Liina Hänni üleskutset, sõnastada uuesti erakondade roll. See ei tähenda, et erakonnad peavad avalikku võimu teostama rahva ühishuvidest lähtuvalt. See tähendab, et poliitikud peavad omaks võtma, et kõik mis on riigile hea, ei pruugi olla neile hea. Näiteks erakondade rahastamissüsteem ja regulatsioonid ei tohi olla takistuseks uute poliitiliste jõudude tekkele, sest see hoiab olemasolevad erakonnad uuenemisele avatud.

Poliitreklaamist tähtsamaks tuleb pidada ideid ja meie poliitiline kultuur peab sisaldama vastutust ja soovi olla ühiskonnale heaks eeskujuks. Tuleb hakata mõistma kaasamise tegelikku kasu ning seda, et vaid statistikaga pole võimalik ühiskonnas toimuvaid muutusi mõista. Kuigi paljudel poliitikutel võib sellega kohanemine olla raske, on riigi arengus järgmise sammu astumiseks see aga vajalik.

Mul on hea meel, et eesti inimesed on viimase aasta jooksul suutnud korduvalt omaalgatuslikult organiseeruda meeleavaldusteks, et öelda välja, kui neile miski ei meeldi. Samas on muutusteni jõudmiseks vaja püsivat tegevust – organiseeruda survegrupina ja näiteks tuletada oma piirkonna rahvasaadikule meelde tema valimislubadusi. Muide, sealjuures on oluline meeles pidada, et parimad lahendused ei pruugi alati tähendada nullist täiesti uue süsteemi ülesehitamist, vaid olemasoleva parandamist. Ja nagu näha, on erakondi puudutavatel seadustel (mis parandamist vajavad) oluline roll ka rahastamisskandaali puhul.

Võib-olla olen ma sinisilmne, kuid ma usun endiselt, et igas erakonnas on noori ja rikkumata inimesi. Ma usun, et nad on valmis. Valmis vastutama. Kuid mitte mineviku, vaid tuleviku eest. Noorsotsidena teeme seda praegu, nüüd ja kohe, ennast koolitades ja toetades muudatusi, mis ka tegelikult lahendusi toovad. Ootame sama ka Reforminoortelt...

(Autor on Noorte Sotsiaaldemokraatide president.)