Diabeet on üks salakaval haigus - minu abikaasal oli kõrgem veresuhkur diagnoositud juba teismeeas, aga nagu meesterahvas ikka, ei pööranud ta sellele tähelepanu, ka ei olnud minu ämm piisavalt hoolas ema, et jälgida, et poeg rohtu võtaks ja nii ta siis elas rõõmsalt... kuni selle ühe suveni, kus tulin tagasi firma suvepäevadelt ja viisin mehe kiirabisse.

Alguses tundus, et ainult silmapõletiku pärast, kuna silmadega oli tal tihti probleeme - viisin ta omast meelest tunnikeseks kiirabisse.... ja tagasi sain ta kuu aja pärast - kaasas ports süstlaid ja karmid korraldused toitumise ja eluviisi kohta. Mees oli selleks hetkeks juba 30- aastaseks saanud ning arst oli öelnud, et inimese organism harjub kõigega - ka diabeediga - kuni ühel hetkel ta enam ei suuda ja siis lööb mingil moel välja.

Ning siis on juba hilja - siis jäädki elulõpuni süstla orjaks, pead ennast torkima mitmeid kordi päevas ning pidevalt jälgima, mida sööd, kuidas enesetunne on jmt. Eriti keeruline on see olukordades, kus näiteks sõpradele külla minnes venib aeg hilise peale ja tahaks ööseks jääda, aga süstlaid pole kaasas.

Ma ei ole nõus osade inimeste väitega, et diabeet on ülekaaluliste haigus - minu mees oli tavaline sale poiss, pole ta ka oma süstitud seitsme aasta jooksul paksuks kuidagi läinud, on ikka täitsa ponks poiss.

Diabeet on nii salakaval, et see võib meid kõiki tabada mingil hetkel ja seetõttu ongi tähtis tõesti olla selline, kes käib poes ja loeb pakenditelt ning mõtleb, mis pannile ning patta pista ning samuti ei sõida autoga selle poeukse kõige ligema parkimiskoha peale, vaid astub kasvõi need mõned sammud päevas vahelduseks kontorilaua taga istumisele.