Kelle konnasilmale astus Ivan Makarov?
Ivan Makarov oleks nagu minu – ja ma arvan, et ka paljude teiste eestlaste ja Eesti Vabariiki lojaalselt suhtuvate vene rahvusest kaasmaalaste mõtteid lugenud ning neid mõtteid avalikult ja ilustamata välja öelnud. Nüüd on aga juba ammu ajakirjanik Ivan Makarovi iganädalased kommentaarid Vikerraadiost kadunud. Kas sellepärast, et Ivan Makarov astus oma ausate ja julgete väljaütlemistega mõnele prominendile valusalt konnasilmale?
Tahtmatult on jäänud mulje, et Eestis on hakatud tõde varjama ja võetud nõuks toetada ja ergutada Eesti riigi vaenajaid piirates aateliste ja ausate riigi hoidjate sõnavabadust kuni selleni välja, et teatud vabariigi valitsust vihkavad arvamusliidrid, kes lihtsa(meelse)te inimeste madalatel kirgedel mängides, võivad vabalt riigijuhte värdjateks nimetada. Neile – ja ainult neile, rahva rahulolematuse õhutajatele – kuulub arvamuste piiramatu väljendusvabadus. Nende arvamusliidrite sõna- ja väljendusvabadust pole meedias kunagi piiratud.
Kas meie vabariigis pole enam midagi head, et kõike oma rahvale mustades värvides kirjeldama peaks? Kas Eesti Vabariik pole enam demokraatlik maa, kus kehtib sõna ja arvamuste väljendusvabadus, kus igale vabariigi kodanikule on antud võrdne võimalus vabalt oma arvamusi meedias avaldada? Ka siis, kui need arvamused kellelegi meeltmööda ei ole.
Üheks demokraatliku riigikorra alustoeks peaks olema arvamuste paljusus ja nende arvamuste kallutamatu väljendusvabadus, et läbi kriitikasõela lastes saaksid terad sõkaldest välja sõelutud. Kurjust, umbusku, ärapanemist ja üksmeele puudumist vajab meie rahvas käesoleval ajal kõige vähem. Väikese rahva lõhestajad ja vastuolude paisutajad peaksid aduma, et rahva omavaheline kraaklemine ja ärapanemine nõrgestab riiki ja võib olla luigelauluks demokraatlikule riigikorrale. Palli ainult ühte väravasse veeretajad peaksid aduma, et nende võit võib osutuda Pyrrhose võiduks, sest inimestesse rahulolematust, lootusetust ja alaväärsuskompleksi süstides võime kasvatada oma järglasteks kodumaata ja aadeteta põlvkonna, mis lõppkokkuvõttes võib viia rahvusriigi – mille me laulva revolutsiooniga veretult vabaks laulsime - hääbumiseni.
Rooma Klubi liikmete arvates on vabas demokraatlikus ühiskonnas iga inimene võimeline andma panuse oma riigi kodanike elukvaliteedi parandamiseks. Ühiselt peaksime mõtlema ka sellele, millise riigi me oma lastele pärandame.
Minu arvates peaksid meie lugupeetud arvamusliidrid sisendama inimestesse rohkem armastust oma isamaa, emakeele ja kultuuri vastu. Truudust perekonnas ja soovi jätkata järjepidevust oma laste kaudu. Valmisolekut kaitsta oma kodumaad. Eesti Vabariigis pole ju sugugi nii lootusetult halb elada.
Peale Vikerraadios esinemise lõpetamist kommenteeris Ivan Makarov seda sündmust Eesti Ekspressis järgmiselt: „Armsad sõbrad, kes te olete mind alati toetanud. Kahju, aga kommid on otsa saanud, sest ma ei allu tsensuurile. Päikest!“
Teatavasti lõpetas Makarov oma kommentaaride avaldamise Vikerraadios ERR-i juhtkonna poolt esitatud tekstide eelneva läbivaatuse nõude tõttu. „Kuue aasta jooksul ei süüdistanud keegi mind faktivigades. Kommentaar on aga arvamus. See on minu arvamus, ma ei saa seda kellegagi kooskõlastada,“ põhjendas Makarov oma käitumist Eesti Ekspressile.
Ma siiski loodan ja arvan, et loodetavasti on minu arvamusega päri ka paljud Vikerraadio kuulajad, et siiras ja aus Ivan Makarov saab solvangust üle ning vastu tulles paljude kuulajate soovidele alustab taas oma iganädalaste kommentaaridega Vikerraadios. Loodan samuti, et ERR-i juhtkond lubab Ivan Makarovil vabalt oma arvamusi eetris avaldada.
