Raivo Raave: Parem erakorralised valimised, kui jalgadega hääletamine
„Kõik peale minu on eksinud,“ nendib sekeldustesse sattunud ja kaaslastest maha jäänud nooruke kangelane filmis „Indiana Jonesi viimane ristiretk“. Iseenesest väga sümpaatne suhtumine. Ükskõik kui segane olukord, ikka otse edasi, kindlas veendumuses, et kui kuidagi enam ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ja oh imet, kuidagi saabki alati - kõikidest olukordadest leidub väljapääs.
Kui Napoleon tuli tagasi oma suurelt sõjakäigult Venemaale, siis olevat ta kohe alustanud õukonnas vastuvõtte ja balle nagu poleks vahepeal midagi erilist juhtunud. Ka ei olevat ta enda arvates midagi valesti teinud, ainult jäänud alla erakordselt karmidele loodustingimustele, kuna talv tuli liiga vara.
Napoleon ei tunnistanud ka seda, et Venemaale jäi umbkaudu 500 000 prantsuse ja liitlaste sõdurit. Ta kasutas umbes 10 korda väiksemat arvu ning alustas kohe pärast Prantsusmaale naasmist uut mobilisatsiooni ja Euroopa suunal sõjakäigu kavandamist. Suur väejuht oli küll sõjaline geenius, kuid oma vigade tunnistamise ja võib-olla ka nende mõistmisega oli tal raskusi.
Ajaloolased on siiski arvamusel, et Napoleoni Venemaa sõjakäigule ei saanud saatuslikuks sugugi mitte ainult varajane talv. Tegelikult oli kogu see ettevõtmine olnud katastroof algusest peale. Ligikaudu 600 000 liikmelise armee ühest kohast teise liigutamine oli lihtne ainult kaardil. Reaalsel maastikul olevat logistikaprobleemid olnud lahendamatud esimesest päevast alates.
Edasi, ainult edasi
Kuigi toitu ja muud varustust nii inimestele kui ka hobustele oli varutud piisavalt, ei osutunud võimalikuks selle kohaletoimetamine mööda Venemaa poriseid teid. Tänu venelaste valitud põletatud maa taktikale suri mehi ja hobuseid iga päev tuhandete kaupa nälga, janusse ja haigustesse juba 1812 aasta palaval suvel.
Põhjusi tagasipöördumiseks oli seega piisavalt juba päris sõjakäigu alguses. Napoleon sai aga minna ainult edasi, kuna ta oli Napoleon.
Andrus Ansip saab ka minna ainult edasi, kuigi näeb viimasel ajal juba nii kurnatud välja, et päris kahju hakkab. Sest ta lihtsalt on endale nii pähe võtnud. Seega ei ole erilist lootust, et meie valitsus meelt parandaks ja valitud kurssi muudaks, juhtugu mis tahes.
Filosoofiliselt huvitav küsimus on, miks sellist olukorda nii kaua on talutud ja ka edaspidi talutakse? Miks hakatakse alles nüüd mõistma, et midagi on Eesti riigis väga viltu?
Üks põhjus on ilmselt lühikeses ajaloolises kogemuses, teine võimutruuduses. Viimane võib aga tuleneda saksa kultuuriruumi mõjust, mis on ju teadupärast äärmiselt võimu ja seadusekuulekas (meenutagem või 30-40ndaid aastaid).
Kurssi muuta ei saa
Nii on meil kujunenud huvitav olukord. Ühelt poolt ei taha valitsetavad vanal viisil edasi elada. Teiselt poolt ei saa valitsejad oma kurssi muuta isegi siis, kui tahaks: et ellu ja terveks jääda, peavad nad säilitama praeguse olukorra.
Teisisõnu - enam ei tunta hirmu Savisaare ees. Nüüd tekitab muret see, kelle kätte saavad kappide ja seifide võtmed edaspidi. Ja võib vaid kujutleda, milliseid luukersid sealt välja pudenema hakkab.
Selle kõige valguses tundub, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna mõte erakorralistest valimistest polegi nii halb. Saaksime nüüd ja kohe suu puhtaks rääkida, selle asemel, et järgmiste valimisteni jalgadega hääletada.
1951. aastal kirjutas Oskar Loortis „Eestluse elujõus“ järgmist: „Eesti rahva Archilleuse kannaks ei ole mitte „õnnetu konjunktuur“ või „neetud olud“, vaid meie endi poliitiline juhtkond, keda kahjuks pole suudetud iseseisva rahva aule vääriliseks kujundada.“ Nii ka praegu. Kahjuks.
