Meid pandi ootama. Porine sügis ei toonud meile rahvuskangelast ei kilbiga ega kilbil. Nüüd on lubatud, et tõehetk saabub koos suusailmaga...

Andrus Veerpalu dopinguloo lahendust jäeti ootama nii need, kes loodavad õigeksmõistvat otsust, kui ka need, kes janunevad hukkamõistu järele. Stressama ja normaalse eluga edasi minemist ootama jäeti ka sportlane ja tema perekond. Aga sellest miskipärast eriti ei räägita. Võib-olla seetõttu, et see ei müü. Võib-olla seepärast, et ei Andrus ega tema pere ole teab mis sõu- ega sõnarahvas. Nutta oskavad küll - nagu me kõik – ja see on juba ära nähtud.

Kõige põletavam küsimus mu meelest ongi, kes meie seast ihaleb maailma tipptasemel tegija langemist ja leina? Vastus – see keegi on inimese sees. Erinevalt gladiaatorite võitlusest on tänapäeval hukkamistseremooniad rafineeritumad, kuid ilma hukkamise või hukkumiseta on raske kangelaseks saada. Meenutagem, kuidas massid möirgasid vaimustunud ahastusega, kui suri Eva Peron, Elvis Presley või Merilyn Monroe. Aga kellele oleks sümpatiseerinud vana latiinomatroon, ülekaaluline pensionär-Presley või kunsthammaste ja alzheimeriga Monroe?Kuulsuse nimel

Ka kõige suuremad kangelased, nagu Lance Armstrong olid valmis kuulsuse ja raha nimel petma. Kas nüüd on saabumas meie oma „Sini-must-valge tõde“, nii nagu äsjavalminud soomlaste dokumentaalfilm „Sini-valge vale“ otsib tõde suusaajaloo sügavustest? Jah, paistab, et soomlased juba ei jäta, olgu süüdlaseks kasvõi veteranlegend Juha Mieto ise. Mis muud kui teeme järele, aga rängemini!

Ka meie Andruse raskeim võistlus ei ole veel lõppenud, sest Spordi Arbitraažikohtu lõplik otsus on veel välja mõõtmata. 24. septembril sai selgeks, et Veerpalu ja rahvusvahelise suusaföderatsiooni FISi vahelise kohtuasja lahendit pole esialgu veel oodata, kohtuasi venib, sest dopingutesti usaldusväärsus tekitab küsimusi. Kuidas selle asjaga pärast nii aeglasel tulel smoorimist võiks minna?

Enam pole vahet, kui palju Andrus oma süütust avalikkuses ka esile ei tooks. Tema maine on igal juhul kahjustatud, sõltumata kohtuotsusest. Ta on juba nagunii pjedestaalilt tõugatud ja peab edaspidi igal sammul tõestama, et pole kaamel. Aga ega ta erand ole. Väga erinevate erialade inimesi on tehtud meedias monstrumiteks. Mida sa hing muidu ikka teed, loed või sööd?

Andruse kaudu sai väikesest Eestist suur suusariik ja läbi tema võeti see teadmine meilt ka ära. Järellainetusena kaovad sponsorid ja laguneb kogu suusakoondis. Mida on oma tasases töömehe-erakluses tundnud Andrus ise, kui palju kannatanud tema kaunis kaasa ja millist vaprust pidanud ilmutama lapsed...?

On, millest õppida

Teadagi on tänapäeva tippsport kui köielkõndimine. Tippsportlase ümber on terve meeskond, mis tegutseb eduelamuse nimel: kes määrib suuski, kes ulatab taastusvahendeid, kes motiveerib. Kogu mäng käib lubatu ja lubamatu piiril, liiguvad suured rahad ja tulemuste puhul ka kuulsus. Usun, et kurva loo krooniks on Andruse isiklik pettumus. Temal kui tahtejõulisel spordimehel polnud tippvormi ajastamine enam sama lihtne kui varem, kuid üldsus ootas „eakalt“ - oo, sport, sa oled halastamatu! - mehelt tulemusi ja teistest meessuusatajatest polnud asja.

Tööõnnetusi ikka juhtub, seekord oli „treeningmetoodika“ - kas heauskse spordimehe teadmisel või teadmata - üle pingutatud, aga seda muidugi ei saa Andruse abimehed ausalt tunnistada. Oli ju avalik saladus, et juba 10 aastat tagasi teadsid ülikoolilinna teadlased insuliinisarnast kasvufaktorit, mille vahendusel realiseerub kasvuhormooni toime kudedes. Andrus usaldas oma arsti, oma treenerit, kogu oma tiimi. Tema on atleet, mitte arst ega artist.

Mulle kui kõrvalvaatajale jäi arusaamatuks käesoleva aasta 20. jaanuar, kui Otepää MK-etapi ajal oli Andrus suusarajal ja kandis Eesti koondise logodega dressi. Selge, et ta tahtis omasid aidata suuskade testimisel. Aga ei läinudki kaua, kui FISi tegelased hakkasid käega näitama Andruse suunas ja suvel järgnes otsus, et kolmeaastane võistluskeeld hakkas alates 21. jaanuarist 2012 lugema otsast peale. Põhjus: vastavalt WADA koodeksile ei tohi sportlane võistluskeelu ajal osaleda mingil viisil ROKi või rahvusliku spordialaliidu tegevuses.

Andruse juhtum tõi aga esile sellegi, et Eesti sport vajab üheselt mõistetavaid mängureegleid, kuidas dopingujuhtumi korral oleks õige käituda nii riigi, olümpiakomitee, kui ka spordialaliidu tasandil. Rahvusliku Andruse lugu oli ka otsustajatele võõras ja valus, lähtuti emotsioonidest, ei suudetud jääda neutraalselt ausaks ja objektiivseks.

Toetus ja mõistmine

Andrus on kahekordne olümpiavõitja, viie lapse isa. Juhul kui ta süüdi mõistetakse, tuhmub sellega tema aupaiste ja võidetud medalite sära, kuid alles jääb ikkagi miski, mis on hoopis tõelisem - panus Eesti rahva püsimajäämisesse. Pole paremat pensionikindlustust kui kasvatada lapsed tublideks inimesteks lootusega, et nad mäletavad oma isa tubli sportlasena ja vanemas eas aitavad.

Mida aga arvab meist maailm? Hukka mõista on lihtne, püütagu meid mõista. Arvatagu siis seda, et me ei toeta dopingu kasutamist, kuid toetame hättasattunud kaasmaalast. Sest iga inimese väärikus on puutumatu. Ka nende oma, kes on rikkunud reegleid, olgu siis teadlikult või heauskselt.

Andruse üks omaaegsetest konkurentidest, norralane Erling Jevne ütles möödunud aastal seoses juhtunuga: „Nii kaunist klassikastiili nagu Veerpalul pole võimalik omandada dopingu abil, tema sõidustiil on fantastiline“. Aitäh, Jevne!

Minule jääb Andrus mällu kahesugusena: kord üksiku töömehena Otepää küngaste vahel, kes on pühendunud oma elutööle, kord jällegi emotsionaalselt lähedase sangarina, kui mina, mehike, teleka ees adrenaliinijoovastuses oleksin tahtnud teda sekunditemängus edasi aidata. Ja kui talvel harrastussuusatajana juhtun Andrust kohtama Tehvandi suusarajal, pöördun ikka tema kui Oma poole: „Tere Andrus, kuidas läheb...“