Tundub, et iga kord kui Eestis käendamisest või laenamisest rääkima hakatakse, jõutakse mingil hetkel Tootsi ja Tõnissoni juurde. Oli „Suvi“ ning Toots lubas niikaua Tõnissonile peale käia, kuni viimane laenu käendajaks hakkab. Kortsus kulmuga Tõnisson kantseldas sigu ning ühmas vaid „Mina kohe kardan niisuguseid asju“. Lõpuks viskas aga oma nime siiski blanketile.

Enamasti kaaluvad tänapäevased käendajad oma otsust kauem ning sigade asemel ümbritsevad neid notarid, ent põhjust „niisuguseid asju karta“ on ometigi küllaga. Nimelt kirjutas tänane ja eilne EPL, kuidas käendajateks hakanud inimesed oma kodust ja säästudest ilma jäävad.

Inimesed kurdavad äraspidise olukorra üle kus käendajatel lasub kohustus solidaarselt vastutada, ent pangad ei anna infot ei maksuraskuste ega lisalaenude kohta. Samuti on laenamise tingimused juba lepingu sõlmimisel segased ja lahti selgitamata. Inimesed nendivad, et notarid ei selgita käendaja õiguseid ega käendamisega kaasnevaid tagajärgi.

Muidugi võib väita, et inimesed on liiga heausklikud ning pole kellegi teise asi, kui nad lepingu tingimustega piisavalt ei tutvu või end võimalike stsenaariumitega kurssi ei vii. Ka peaks käendaja ise huvi tundma, kuidas tema käendatavat laenu tagasi makstakse.

Teisalt on aga selge, et juriidiline keel on keeruline ja mitmeti tõlgendatav ka juristidele endile – rääkimata tavainimesest. Samuti pole enamik inimesi isegi teadlikud, et neil on üldse õigust panga tüüplepingute tingimuste üle vaielda ja/või läbi rääkida. Seetõttu oleks vähemalt eetiline (aga peaks olema kohustuslik), et pank käendajat võimalikest ohtudest teavitaks. Notari ülesanne oleks sealjuures käendajale tema õigused, kohustused, riskid ja ohud selgeks teha. Samuti lisada samasse lepingusse oma kirjalikud selgitused.

Olukorras, kus inimesed oma kodudest ilma jäävad, ei ole pankade ja notarite poolne ükskõiksus ja „ei ole meie ülesanne seletada või teavitada“ vabandus. Pigem on tegu teadliku hoolimatusega. Iseküsimus on muidugi, kes neile eeskuju annaks. Riik? Julgeme kahelda. Maksuraskuste rakkes vaevleb praegu suur osa ka nendest käendajatest, kes aastate eest just tudengite laenudele alla kirjutasid. Tollal kehtis veel tingimus, et riigiametis töötajate õppelaen kustutakse ning sisuliselt riske ei ole. Sellega läks teadagi kuidas.